JUMAL ON ARMASTUS

Kirik

 Pärimuslood


 
Juuru hakatud kirikut ehitama. Otsitud selleks sobivat kohta. Arutatud ja peetud nõu, kuid õiget paika pole osanud keegi näidata. Pandud siis härjad vankri ette, laotud raske kivikoorem peale ja lastud nad sihitult minna.
 
Otsustatud nii: kuhu kivikoorem ümber läheb, sinna ehitatakse kirik.  Härjad vedanud koormat hulk aega. Viimaks jäänud vankri rattad suure tamme juure taha kinni ja kivikoorem vajunud küljeli. Sinna ehitatudki kirik ja pandud talle nimeks Juuru kirik. (RKM I 2, 773 (7) - Juuru Keskkooli õpilased 1959. a.)
 

 
 
Juuru tammed
Foto: Hiite Maja SA

Üks Mihkli nimeline mees leidnud metsast, mis asetsenud praeguse Juuru aleviku asemel, kiriku. Sellest olevat saanud praegune Juuru kirik. (ERA II 224, 633/4 (21) - Aia Jakobson < Mari Einberg, 64 a., Juuru khk., Juuru v., Järlepa as. 1939)

 

Juuru aleviku lähedal (kirikuõpetaja Brasche põllul) kasvab kaks üsna vana tamme (umbes 200 aastat), mille kohta rahvasuu räägib, et sääl vanasti Rootsi ajal kahe tamme vahel kirik olnud, mis teadmata põhjusel äkki maa alla vajunud. Tammed aga jäänud edasi kasvama ja kasvavad sääl tänapäevanigi. (ERA II 225, 445 (1) -  Lembit Laars  <  Juuru aleviku inimesilt, Juuru khk., Juuru v., Juuru al. 1939).

                                                          

Mõnda kiriku ajaloost


 

 Keskaeg

 

1200. aasta paiku kuulusid Juuru alad Harju maakonna Loone muinaskihelkonda. Taanlaste vallutuse järel moodustati Lõuna-Harjumaal suur Hageri kihelkond. Ristikogudus rajati Juuru 1238. aastal. Samaaegselt või aasta, paar hiljem ehitati muistse Juuru küla juurde kirik ja moodustati Juuru kihelkond. Esimene kirik oli arvatavasti puust ja hävis varsti.

 

 

 

Peaingel Miikael kantsli trepirinnatisel.

Foto: Jaak Kadarik

13. sajandi viimasel veerandil rajati esimene kivikirik. See oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga. 1287. aastal mainitakse Tallinna naistsistertslaste Mihkli kloostrile kuulunud maavaldusi Juuru kihelkonnas Kaius ja Kuimetsas. Kiriku patrooniks oli 14. sajandini II pooleni Taani kuningas.

 

Algselt oli Juuru kirik pühitsetud Pühale Jürile. Järgnevaltel sajanditel sai aga kiriku kaitsepühakuks peaingel Miikael (rahvapäraselt Mihkel). Kuna  peaingel Miikael oli ka tsistertslaste nunnakloostri kaitsepühak, siis on tõenäoline, et Juuru kiriku kaitsepühaku ümbervahetamine oli taktikaliselt

ettekavandatud.

 

15. sajandil valmis kivikiriku kooriruumi hilisgootikas võlvlagi, mida ehib eriti madalalt algav ja väga kõrgele ulatuv ristvõlv. Pikihoone aga jäi võlvimata. 14. märtsil 1498. aastal (vkj.) pühitses Tallinna piiskop Nicolaus Rottendorf ümberehitatud kiriku ning Maarja, apostel Andrease ja peaingel Miikaeli altari. Samast ajast pärineb arvatavasti ka kiriku idaseinas asuv sakramendinišš.

 

Uusaeg

 

16. sajandil sai maakoguduste suhtumises reformatsiooni määravaks teguriks kohaliku vasallkonna meelsus, Juuru kogudusel oli luterlik õpetaja juba 1555. aastal. Pärast Liivi sõda (aastatel 1558-1583) sai Juuru kiriku patrooniks Juuru mõisa omanik.

Juuru vaimulikest ehk üks laiemalt tuntumaid on Johann Georg Berg (1817-1878), kes oli koguduse pastoriks 1858. a Mahtra sõja all tuntud ülestõusu ajal. Mahtra kurbloo on romaaniks kirjutanud kirjanik Eduard Vilde, mistõttu on Bergi nimi ka tuntud tänapäeva inimesele. Pastor Berg teenis Juuru kogudust aastatel 1844-1874 ehk ühtekokku 30 aastat.

 

Tema ajal viidi läbi mitmeid olulisi uuendusi. 1846. a sai tema eestvedamisel asutatud kirikukoor. 1847. aastal toimus kiriku ümberehitus. Keskaegsele kirikuhoonele ehitati uus neogooti stiilis 42,4 m kõrgune läänetorn. 1849. a valmis orelimeister Carl Tantoni käe all kiriku esimene orel.

 

Aastatel 1854-1856 jagas pastor Berg igale kihelkonna talule, kust kolm või enam päeva mõisatööl käidi, igaveseks raudvaraks Piibli. Viimased olid ostetud mõisnike annetustega. Ühtekokku sai jagatud 620 piiblit. Paljudele oli see elu esimene lugemisvara. 1864. a asutas ta koguduse pastoraadis laenuraamatukogu.

 
 
Juuru pastor Johann Georg Berg
Foto: Mahtra muuseum
 
Vana Juuru kirik 1893. a.
Foto: J. Livenström

Viimane põhjalik kiriku ümberehitus teostati aastatel 1893-1895 Eestimaa kubermanguvalitsuse arhitekt Ervin Bernhardti projekti järgi. Viimane projekteeris ka Juuru õigeusukiriku. Keskaegne pikihoone ühes lõunaeeskoja ja käärkambriga lammutati. Vanast kirikust säilisid altariruum ja torni alusmüür. Läänetorni ja vana altariruumi vahele ehitati ristikujulise põhiplaaniga pseudogooti stiilis uus põhikorpus. Valmis ka uus käärkamber, koori põhjaaken ja ristnurksed tugipiilarid. Stiililt pääses valitsema neogootika.

 

Tornialune peaportaal sai Ingliste mõisahärra annetusena uued rikkalikult kaunistatud uksed. Värvilist valgust hakkasid jagama altariruumi mõisnike poolt annetatud kaks apostleid Peetrust ja Johannest kujutavat vitraažakent, teine teisel pool altariseina. Uus hoone pühitseti 27. augustil 1895 (vkj).

 

Kaks aastat hiljem ehk 1897. a valmis ka uus orel. Ehitajaks orelimeister Jakob Saarmann. Uue oreli ehituse kasutati ka Juuru, Niguliste ja ka Pilistvere vana oreli erinevaid osasid. Saarmann ehitas uue neogootistiilis orelikapi. Uus orel õnnistati sisse 27. juulil 1897. a, esinesid kohalik koor ja orelikunstnik Reinike. 2 manuaali ja 19 registriga orel on säilinud enam-vähem algsel kujul. Aastatel 2006-2007 orel restaureeriti ja selles ajast alates toimuvad kirikus orelifestivali Juuru Orelisuvi kontserdid, kus esinevad interpreedid kodu- ja välismaalt.


Lähiajalugu

 

1924.aasta suvel asetati kiriku altariruumi seintele koguduse õpetaja ja kohalike eestvedamisel mälestustahvlid I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Juuru kihelkonna sõjameeste nimedega. Neist esimesel on 87 ja teisel 23 langenu nimed.

 

1936. aastal oli kirikuhoones suurem remont. Kirikust eemaldati peamiselt kõik mõisinikeajaga seonduv (vapid, epitaafid jms). Puhastust meenutab veel tänapäevalgi peaportaali uksel olev krutsifiks ja daatum. Eelnevat ehtis peaust von Stahlide vapp. Uuenenud kiriku õnnistas sisse piiskop Hugo Bernhard Rahamägi sama aasta Mihklipäeval.

 

1937. a suvel toimus Juurus Ida-Harju praostkonna I vaimulik laulupäev. Ja 1938. a Mihklipäeval tähistas kogudus suurjooneliselt oma 700. aastapäeva. Oma kohalolekuga austasid tähtpäeva mitmed praostkonna vaimulikud ja piiskop Rahamägi.
 

1964. aasta kevadel süttis kiriku torn pikselöögist. Tulekahjus hävis torni kiiver, mis taastati endistes vormides, kuid veidi lühemana 1968. aastal.

 

 

Vabadussõjas langenute mälestustahvel.

Foto: Kalev Kask

 
Kiriku interjöör (vaade itta).
 
 
 
Kiriku interjöör (vaade läände)
Fotod: Jaak Kadarik

Vaatamisväärsused

 

Kiriku interjööris väärib tähelepanu Christian Ackermanni töökojas valminud puuskulptuuridega ja reljeefidega barokkkantsel koos kõlakatusega (1695). Kantsel toetub käsulaudu hoidvale Moosesele, kõlakatusel on kujutatud ülestõusnud Kristust inglitega ja rinnatisel figureerivad neli evangelisti Matteus, Luukas, Markus ja Johannes. Rahvajutu järgi olevat kantsel varem kuulunud Padise kloostrikirikule ja pärast Põhjasõda Juuru üle toodud. 1895. aastal kantsel rekonstrueeriti maalikunstnik Sally von Kügelgeni juhendamisel. Viimane kavandas kantsli juurde ka trepirinnatise, mis seni sel puudus. Trepirinnatisel on reljeefid: "Kristuse sünd" ja "Ülestõusmine", mis on koopiad Tallinna Püha Vaimu kiriku kantslitrepilt, kolmas reljeef kujutab uut Juuru kirikut ja inglit (tõenäoliselt peaingel Miikaeli), kes hoiab kätel vana, keskaegset kirikut.

 

Kiriku idaosas asub altar. Altariseina valmistas tisler Johann Siimsen. Altarit kroonivad skulptuurid (Kristus, Peetrus ja Paulus), mis on Quirinus Rabe töö (1736). Altarimaali "Kolgata" autor on tuntud baltisaksa maalikunstnik Carl Sigismund Walther (1852). Altari kohale oli veel möödunud sajandil maalitud kiri „Au olgu Jumalale kõrges“, mis nüüdseks on ülekrohvitud.

 

Kiriku omanäolisimad detailid on vitraažaknad, mis asuvad koori idaseinas ning pärinevad 1895. aastast. Need kujutavad Peetrust (annetajaks Maidla mõisnik parun Berend von Maydell abikaasaga) ja Johannest (annetajaks Pirgu mõisapreili Cäcilie von Wetter-Rosenthal).

 

Idaseinas, altarist vasakul ja ulatub läbi seina, asub ka sakramendinišš, mis pärineb arvatavasti 15. sajandi II poolest. Kiriku lõunapoolse ristlöövi võlvil asub krutsifiks, mille algne asukoht oli ilmselt võidukaare-palgil. Stiilianalüüsi alusel on see omistatud Johann Valentin Rabele (u 1730). Võidukaarel on tsitaat Piiblist: „Jumal on armastus“ (1 Jh 4:16).

 

1849. aastal valmis orelimeister Carl August Tantoni käe all esimene orel. 1897. aastal ehitas Tallinna orelimeister Jakob Saarmann uue, 2 manuaali ja 17 registriga oreli, kasutades osaliselt vana pilli detaile. Uus orel õnnistati sisse 27. juulil 1897. aastal, esinesid kohalik koor ja orelikunstnik Reinike. Aastatel 2006–2007 orel restaureeriti ja 2007. aasta juulis õnnistati sisse.

 

Unikaalne on ka kiriku lääneseinal olev lokkis habeme ja krooni või mütsiga skulptuurpea. Tõenäoliselt paiknes see lääneportaali kohal ja pärineb 15. sajandi teisest poolest.
 
 
 
 
Kirikuaed
 

Kirikut ümbritseb kirikuaed. Selle lõunaväravas (endine peavärav) asub päikesekell, millega moodustab kirik koos pastoraadiga (18. sajand) ühtse ansambli. Säilinud on viis kivist rõngasristi, mis on kuulunud ilmselt eesti vabatalupoegadele. Üks neist pärineb 17. sajandist ja kannab eestikeelset raidkirja Sihn maggab Paia Jost üx auwus vannamees kes ellas Waggaste hincka ussko sees Anno 1687. Vanim hauatähis kirikuaias on aga maltarist, mis pärineb 1652. aastast.

 

 

Kirikuaias asuvad endise aadelkonna ja kirikuõpetajate matusepaigad. Teiste hulgas on siin Mahtra sõja aegse mõisaomaniku Constantin von Helffreichi haud ja ümbermaailmasõitja admiral Adam Johann von Krusensterni onu ja ta pere matusepaik. Kirikuaeda on maetud koguduse vaimulikest: Friedrich Gustav Knüpffer (1745-1790), Samuel Christian Kettler (1765-1834), Anton Kettler (1808-1844), Carl Paul Martin Hasselblatt (1853-1903) ja Jüri Bärg (1940-1999). Ja kaks köstrit - Juhan Tedder (1848-1918) ja Gustav Liima (1875-1943). 

Rõngasrist (1687)

Foto: Vikipeedia

Koostanud: Kalev Kask

 


Kasutatud kirjandus:

* Juuru kiriku ja kihelkonna kroonika 1830-1934 (Mahtra muuseumi kogus).

* Markus, Kersti. Raplamaa kirikud. Ilo. Muinsuskaitseamet. 2002.

* Kaur Alttoa. Eesti kaunimad kirikud III. Juuru Mihkli kirik. - Eesti Kirik 30.03.1994.

* Rait Talvoja. Juuru kirikuaed. - EELK Juuru Mihkli koguduse leht. Märts 2005. 

* Kalev Kask. Vana ja uus kirik. - EELK Juuru Mihkli koguduse leht. Juuli 2011.

* Kalev Kask. Kalmud Juuru kirikuaias. 2012 (käsikiri).

* Jüri Metssalu. Juuru kihelkonna muinaspaikade tee. Juuru tammed. 2013 (käsikiri).

 

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee