Kirik

Praeguse Juuru Mihkli kiriku asukohal oli kunagi muistsete eestlaste matusepaik. Muistendi järgi asunud kirikumäel püha hiis, millel kasvanud puude kokkukeerdunud juurte järgi saanudki Juuru oma nime.

Juuru hakatud kirikut ehitama. Otsitud selleks sobivat kohta. Arutatud ja peetud nõu, kuid õiget paika pole osanud keegi näidata. Pandud siis härjad vankri ette, laotud raske kivikoorem peale ja lastud nad sihitult minna. Otsustatud nii: kuhu kivikoorem ümber läheb, sinna ehitatakse kirik. Härjad vedanud koormat hulk aega. Viimaks jäänud vankri rattad suure tamme juure taha kinni ja kivikoorem vajunud küljeli. Sinna ehitatudki kirik ja pandud talle nimeks Juuru kirik.                                                                                                                              

(Eesti Kirjandusmuuseum)

Keskaeg

1200. aasta paiku kuulusid Juuru alad Harju maakonna Loone muinaskihelkonda. Taanlaste vallutuse järel moodustati Lõuna-Harjumaal suur Hageri kihelkond, millest 1240. aasta paiku eraldus Juuru kihelkond. Sellest ajast pärineb ka esimene kirik, mis oli tõenäoliselt ehitatud puust. Juuru kogudus peab oma kiriku sünniaastaks ja koguduse asutamise ajaks aastat 1238, mida tähistatakse igal aastal 29. septembril Mihklipäeval.

13. sajandi viimasel veerandil rajati esimene kivikirik. See oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga. 1287. aastal mainitakse Tallinna naistsistertslaste Mihkli kloostrile kuulunud maavaldusi Juuru kihelkonnas. Kiriku patrooniks oli Taani kuningas.

Algselt oli Juuru kirik pühitsetud Pühale Jürile. Peaingel Miikael, rahvapäraselt Mihkel, on olnud Juuru kaitsepühakuks arvatavasti alles reformatsioonijärgsest ajast. Kuna  peaingel Miikael oli ka tsistertslaste nunnakloostri kaitsepühak, siis on tõenäoline, et Juuru kiriku kaitsepühaku ümbervahetamine Pühalt Jürilt Miikaelile oli taktikaliselt ettekavandatud.

15. sajandil valmis kivikiriku kooriruumi hilisgootikas võlvlagi, mida ehib eriti madalalt algav ja väga kõrgele ulatuv ristvõlv. Pikihoone aga jäi võlvimata. 14. märtsil 1498. aastal (vkj.) pühitses Tallinna piiskop Nicolaus Rottendorf ümberehitatud kiriku ning Maarja, apostel Andrease ja peaingel Miikaeli altari. Samast ajast pärineb ka kiriku idaseinas asuv sakramendinišš.

Uusaeg

16. sajandil sai maakoguduste suhtumises reformatsiooni määravaks teguriks kohaliku vasallkonna meelsus, Juuru kogudusel oli luterlik õpetaja juba 1555. aastal. Pärast Liivi sõda sai Juuru kiriku patrooniks Juuru mõisa omanik.

1847. aastal toimus kiriku ümberehitus. Keskaegsele kirikuhoonele uus neogooti stiilis 42,4 meetri kõrgune läänetorn. Viimane põhjalik ümberehitus teostati aastatel 1893-1895 Eestimaa kubermanguvalitsuse arhitekt Ervin Bernhardti projekti järgi. Keskaegne pikihoone lõunaeeskojaga ja käärkamber lammutati. Vanast kirikust säilisid altariruum ja torni alusmüür. Läänetorni ja vana altariruumi vahele ehitati ristikujulise põhiplaaniga pseudogooti stiilis uus põhikorpus. Valmis ka uus käärkamber, koori põhjaaken ja ristnurksed tugipiilarid. Stiililt pääses valitsema neogootika.

Tornialune peaportaal sai Ingliste mõisahärra annetusena uued rikkalikult kaunistatud uksed. 1936. aasta remonttööde käigus lisati ukse kohale Kristus ristil. Värvilist valgust hakkasid jagama altariruumi mõisnike poolt annetatud kaks apostleid Peetrust ja Johannest kujutavat vitraažakent, teine teisel pool altariseina. Uus hoone pühitseti 27. augustil 1895 (vkj).

Lähiajalugu

1924.a suvel asetati Juuru kiriku altariruumi seintele tahvlid I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Juuru kihelkonna sõjameeste nimedega (vastavalt 87 ja 23 nime).

1936. aastal oli kirikuhoones suurem remont. Remonditud kiriku õnnistas sisse piiskop Hugo Bernhard Rahamägi sama aasta Mihklipäeval.

1937, 18. juulil toimus Juurus Ida-Harju praostkonna I vaimulik laulupäev.

1964. aasta kevadel sai kiriku torn pikselöögi. Tulekahjus hävis torni kiiver, mis taastati endistes vormides, kuid veidi lühemana 1968. aastal.

Vaatamisväärsused

Kiriku interjööris väärib tähelepanu Christian Ackermanni töökojas valminud puuskulptuuridega ja reljeefidega barokkkantsel koos kõlakatusega (1695). Kantsel toetub käsulaudu hoidvale Moosesele, kõlakatusel on kujutatud ülestõusnud Kristust inglitega ja rinnatisel figureerivad neli evangelisti Matteus, Luukas, Markus ja Johannes. Rahvajutu järgi olevat kantsel varem kuulunud Padise kloostrikirikule ja pärast Põhjasõda Juuru üle toodud. 1895. aastal kantsel rekonstrueeriti maalikunstnik Sally von Kügelgeni juhendamisel. Viimane kavandas kantsli juurde ka trepirinnatise, mis seni sel puudus. Trepirinnatisel on reljeefid: "Kristuse sünd" ja "Ülestõusmine", mis on koopiad Tallinna Püha Vaimu kiriku kantslitrepilt, kolmas kujutab uut Juuru kirikut ja inglit, kes hoiab kätel vana, keskaegset kirikut.

Kiriku idaosas asub altar. Altariseina valmistas tisler Johann Siimsen. Altarit kroonivad skulptuurid (Kristus, Peetrus ja Paulus), mis on Quirinus Rabe töö (1736). Altarimaali "Kolgata" autor on tuntud baltisaksa maalikunstnik Carl Sigismund Walther (1852). Altari kohale oli veel möödunud sajandil maalitud kiri „Au olgu Jumalale kõrges“, mis nüüdseks on ülekohvitud. Kiriku omanäolisimad detailid on vitraažaknad, mis asuvad koori idaseinas ning pärinevad 1895. aastast. Need kujutavad Peetrust (annetajaks Maidla mõisnik parun Berend von Maydell abikaasaga) ja Johannest (annetajaks Pirgu mõisapreili Cäcilie von Wetter-Rosenthal).

Idaseinas, altarist vasakul ja ulatub läbi seina, asub ka sakramendinišš, mis pärineb arvatavasti 15. sajandi II poolest. Kiriku lõunapoolse ristlöövi võlvil asub krutsifiks, mille algne asukoht oli ilmselt võidukaarepalgil. Stiilianalüüsi alusel omistati see Johann Valentin Rabele (u 1730). Võidukaarel on kiri „Jumal on armastus“ (1 Jh 4:16).

1849. aastal valmis orelimeister Carl August Tantoni käe all esimene orel. 1897. aastal ehitas Tallinna orelimeister Jakob Saarmann uue, 2 manuaali ja 17 registriga oreli, kasutades osaliselt vana pilli detaile. Uus orel õnnistati sisse 27. juulil 1897. aastal, esinesid kohalik koor ja orelikunstnik Reinike. Aastatel 2006–2007 orel restaureeriti ja 2007. aasta juulis õnnistati sisse. Unikaalne on ka kiriku lääneseinal olev lokkis habeme ja krooni või mütsiga skulptuurpea. Tõenäoliselt paiknes see lääneportaali kohal ja pärineb 15. sajandi teisest poolest.

Kirikut ümbritseb kirikuaed. Selle lõunaväravas asub päikesekell, millega moodustab kirik koos pastoraadiga (18. sajand) ühtse ansambli. Säilinud on viis kivist rõngasristi, mis on kuulunud ilmselt eesti vabatalupoegadele. Üks neist pärineb 17. sajandist ja kannab eestikeelset raidkirja "Sihn maggab Paia Jost üx auwus vannamees kes ellas Waggaste hincka ussko sees Anno 1687". Vanim hauatähis kirikuaias on aga maltarist, mis pärineb 1652. aastast. Kirikuaias asuvad endise aadelkonna ja kirikuõpetajate matusepaigad. Teiste hulgas on siin Mahtra sõja aegse mõisaomaniku Constantin von Helffreichi haud ja ümber maailma sõitja admiral Adam Johann von Krusensterni onu ja ta pere matusepaik.

Koostanud: Kalev Kask (stud. historiae).