JUMAL ON ARMASTUS

Nelip├╝hade jutlus

Jutlus NELIPÜHAL 31. mail A.D. 2009 Juuru Mihkli kirikus Jh 3, 1-8 tekstile.

Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: "Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal." Jeesus vastas talle: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki."Nikodeemos ütles talle: "Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?" Jeesus vastas: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust."

 

            Head kirikulised, armsad sõbrad!

            Kaasaegses õhtumaises kultuuriruumis on mõiste “õpetaja” kaotanud igasuguse sisima tähenduse, on devalveerunud nagu paljud teised olulised mõisted. Veel XX sajandi alul eristati mõisteid koolmeister ja õpetaja, viimane kirikuõpetaja tähistusena, kuid auväärsust ei olnud enam kumbaski või siis viimase puhul selles tähenduses nagu palju hilisema kohta Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg rääkis kord loo, kui ta oli 70-ndadel Kuusalu kiriku kellamees, kuidas keegi külamees tuli “õpetaja juurde” ja küsis talt: Kas vanamees on kodus?, pärast kui pastoraadi uksest sisse astus, siis kostus alandlik, pikalevenitatud: Tere! “Õpetaja” auväärse mõistena on muutunud tabuks meie heaoluühiskondades, selles nähakse ennemini takistust, teelt eksitajat, mina-olemise tõkestajat, enesekehtestuse piirajat jms. Võibolla on põhjus selles, et hariduse kättesaamine on nii iseendastmõistetav, niisamuti söögi ja joogi, kõige eluksvajamineva; et samastame hariduse ja tarkuse või haridust tõendava dokumendi, mis meil lubab teha karjääri ja annab võimaluse läbilöögiks (nii kummaliselt kõlab) samastame ka kõik selle tarkusega – ja siis tihti need asjad ongi ülimad, mida teatakse taga nõuda. Ja austus, aupaklikkus, aukartus taandub kõige selle argise ees; taandub ja annab maad ühetaolisusele ja sellele, et me ei suuda üheski oma kaasinimeses näha imelisust, jumalikkust, taevalikkust, pigem kõiges vahendeid omaenese sihtide teostamiseks. Hoopis teisiti mõisteti “õpetajat” Jeesuse aegses Palestiinas, ka veel tollases Rooma impeeriumis, kuigi seal juba “pedagoog”, ori, oli tähenduse mõistet ähmastamas, kui keegi alamat liiki olevus, vajalik küll, kuid alamat liiki. Jeesusele öeldakse korduvalt austavalt “rabi”, “rabuuni”, mis annaks edasi sedasama, kuidas tiibetlased seniajani suhtuvad “õpetajasse/ gurusse” ülima aupaklikkusega: “Ta on nagu suur laev, millega olendid pääsevad üle ohtusid täis olemasoluookeani; eksimatu kapten, kes neid juhatab vabanemise rannale; vihm, mis kustutab kirgede leegi; ere päike ja kuu, mis hajutavad teadmatuse pimeduse; kindel maapind, mis suudab kanda nii hea kui halva koormat... Lühidalt, ta on sama kõikide buddhadega. Temaga sideme loomine, olgu see teda nähes, tema häält kuuldes, teda meenutades või tema käe puudutuse läbi, viib meid vabaduse suunas. Tema tarkuse ja kaastunde soojus sulatab meie olemuse maagi ja puhastab välja selles peituva buddhaloomuse kulla.” Või kasutades piibellikku pilti, toob esile meie “jumalanäolisuse”.

            Sellest me mõistame, milline oli Jeesuse tähendus, milline tema mõju. Õpetaja lihtsalt hakkab silma, see teisitiolemine, see piiritu inimlikkus ja võime kehastada tarkust, mitte seda väljendada, seda tsiteerida sadade tsitaatidega, vaid just see sisim ja igatsetavam, võime puudutada meie Jumala palet, jumalikku meis. Sest ta on sündinud Vaimust, ja inimene on sünnitatud vaimust – vähemal kujul on tegemist ainult savitükikesega potisepakedral ja ei millegi rohkemaga. Seepärast tulevad Jeesuse juurde paljud, sõltumata ühiskondlikust seisundist, rahvusest, parteist, soost – sõltumata kõigist takistustest, mis inimühiskond on enese ja Jumala vahele seadnud. Tuleb ka variseride juhtfiguuride hulka kuuluv Nikodemus, tuleb öösel kahel põhjusel: öö on suurte saladuste aeg rabiinliku arusaama järgi; tuleb end varjates edasiste küsimuste eest oma parteis. Ja jahmatub või hämmastub samamoodi kui paljud enne ja pärast teda: Kuidas see on võimalik? Kuidas saab sündida ülalt ehk “uuesti” ehk Jumalast.

            Ja ometi on vastus otse tema ees; Jeesus ütlebki ühes teises kohas: Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu. Vastus on käegakatsutav nagu evangeeliumi lõpus uskmatu Tooma looski, kus antakse võimalus pista sõrm naela aukudesse ja aru saada. Nikodemus ja paljud teised, kes Jeesusega kohtuvad, hoomavad vastuse sügavust, kuid rakse on jalad seada järsku hoopis teisele rajale, rajale, mis on tuntav ja tundmatu ühtlasi, nagu tuul, mis puhub kuhu ta tahab ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Siin on inimese traagika ja õndsus ühtlasi, astuda esimene samm Jumala kitsal rajal, “nutta ja naerda siis mineku üle” – ei meenu millise luuletaja täpsed read, kuid siia sobivad. Kuidas muutuvad inimese silmad, kõrvad, meeled, kõik mis tal on, kui ta laseb õpetajal end juhatada, kui ta astub esimese kõhkleva sammu ja

siis teise ja siis kolmanda... Nii nagu kunagi väga ammu, pärast sündi ja pärast 9 või 10 kuud, taarudes ja vaarudes, end ära lüües, nutta tihkudes ja rõõmsalt kilgates kui avaneb uus mõõde asju näha kõrgemast perspektiivist, ülalt. Ring saab mingis hetkes täis (kui käime horisonti mööda), aeg saab täis ja on lihtsalt hädavajalik alustada uut, pöörduda ringi või “parandada meelt”, tõusta uuesti oma sisemuses, seista, takseerida ja siis minna Jumalale järgi kuni kuskil on tema meis ja meie Temas. Teed tasandamas Jeesuse sõnad taevaminemispühadest: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis saadan ma tema teie juurde. Ja teisal: Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Aamen.

 

Jutlus lisatud: 23.05.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee