JUMAL ON ARMASTUS

Kolmainup├╝hal

 

Jutlus KOLMAINUPÜHAL 11. juunil A.D. 2006 Juuru Mihkli kirikus Ef 1, 3 tekstile.

Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses;

 

Nädalasalm: Püha, püha, püha on vägede Issand, kõik maailma on täis tema au! Js 6,3

 

 

            Armsad kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Kuuldud salm apostel Pauluse Efesose kirja algusest, hümni algusest võtab kokku kogu tänukiituse temaatika, kogu tänase Kolmainupüha temaatika, haarates tänukiitusesse Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu – kes oli, kes on ja kes tuleb. Esitatud 14-salmine tänukiitus valmib Pauluse vangistuses Roomas ning saadetakse ringkirjana Väike-Aasia kogudustele. Neid julgustama ja õhutama, sest Roomast vaadatuna on impeeriumi käekäik tume. Ajal, mil Pauluse kiri hakkas ringlema kogudustes, segati impeeriumi pealinnas mürki keiser Claudiuse tapmiseks, et troonile saaks järgmine keiser Nero, kelle ajal toimub ka esimene süstemaatiline kristlaste tagakiusamine ja tapetakse Roomas vangistuses viibivad Peetrus ja Paulus. Impeeriumi pea mädaneb, seda enam on rahvale vaja uut julgustavat sõnumit, uut suunda, mis ei seo inimest ainult ajalike valitsejate ja meelevaldade külge, vaid annaks igaviku mõõtme. Sellepärast alustab Paulus oma kirja tänukiitusega, hümniga Jumalale Isale, Pojale ja Pühale Vaimule, Jumalale, kes oli ja kes on ja kes tuleb ning lõpetab kirja õhutusega varuda endale vaimulikku sõjavarustust: “Pange ülle Jumala sõjavaraustus, et te suudaksite seista kuradi riugaste vastu. Meil ei ole ju maadlemist vere ja liha vastu, vaid valitsuste ja meelevaldade vastu, selle pilkase pimeduse maailmavalitsejate vastu, kurjade taevaliste vaimude vastu.”

            Sõjavarustus, millest Paulus kõneleb, on sootuks teistsugune kui oskame oodata:   niuded olgu vöötatud tõega, üleriideks õiguse soomusrüü, jalatsiteks valmisolek kuulutada rõõmusõnumit rahust, käes usukilp, kiivriks ja vaimumõõgaks Jumala Sõna, ja ümbritsege end palvega kõigi pühade eest. See on õhutus, mitte käsuna, vaid algse tänukiituse jätkuna. See sobib hästi ka meie tänasesse päeva, igasse aega, igasse riiki, igasse kodusse ja südamesse. See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb Issand, kui tuletame meelde möödunud pühapäeva päevasalmi prohvet Sakariase raamatust, kus ta viitas uue templi ehitamisele.

            Nii ongi kristliku kuulutusega, et selles alati heliseb kaasa tänu ja kiitus. Ka siis kui räägime kannatusest ja surmast, on tumeda värvi taga kuldset, helendavat, kirgast nagu kanoonilises ikonograafias, kus Kristus ristil on ka juba võidutsev Pantokraator, “kõigevalitseja”. Ka siis kui räägime hirmust ja ehmumisest, kui paljudes kohtades Piiblis leidub sõnapaar “ära karda!” Jumala lausutuna, Kristuse öelduna nõnda, et hirmust saab arm ja tänu ja kiitus.

            Kolmainujumal on kristlusele midagi ainuomast. Ühtaegu ajab ta segadusse ja hämmeldusse, imetlusse ja sellest tulenevale kiitusele paljude hümnide näol. Kolmainu formuleerimine võttis ristikirikul aega ligi neli sajandit ja lõpptulemus ikkagi ei sobinud kahele suurele vennale Idakirikule ja Läänekirikule. Kolmainumõiste on olnud etteheiteks kristlastele, et nad on taganenud ühe Jumala kummardamisest kolme kummardamisele, kuid selline kriitika on ilmselt sündinud pealiskaudsusest. Clive Staples Lewis, anglikaani päritolu kristlik aatleja on püüdnud menuraamatus “Lihtsalt kristlus” teemat selgitada nõnda: “Me teame, et ruumis võib liikuda kolmel viisil: paremale või vasakule, ette või taha, üles või alla. Iga suund on kas üks neist kolmest või nendevaheline kompromiss. Neid nimetatakse kolmeks dimensiooniks. Kasutades ühtainust dimensiooni, saame tõmmata üksnes sirge joone; kasutades kahte dimensiooni, võime joonistada kujundi, näiteks ruudu. Ruut koosneb neljast sirgjoonest. Nüüd samm edasi. Kui meil on kolm dimensiooni, võime valmistada tahke keha, näiteks kuubi, kuup koosneb kolmest ruudust. Kokkuvõetult: ühedimensiooniline maailm oleks sirgjoon, kahedimensioonilises maailmas oleks samuti sirgjooned, aga nad moodustaksid kujundi. Kolmedimensioonilises maailmas on kujundid, aga mitmed kujundid kokku moodustaksid ruumilise keha. Teisisõnu minnes lihtsamalt keerulisemale ei hülga me eelnevaid tasandeid. Need jäävad alles, aga ühinevad uutmoodi, ja võibolla ei suudaks me neid võimalusi kujutledagi, kui tunneksime ainult lihtsamaid tasandeid.” Samade kujunditega mängib ka üks teine inglane, varasem

teoloog ja keeleteadlane Edwin Abbot, näidates naljakalt, kuidas erinevate tasandite kujundid üksteisest aru ei saa, kuidas joonelise maailma rahvas ei taha midagi kuulda pinnalisest jne.

            Mõlemad mehed tahavad selgitada mõistuslikul viisil Kolmainu ülesehitust ja seda, et kui me ka ei suuda kohe taibata, see ei tähenda, et see oleks võimatu, et see oleks olematu. Jeesuse sõnadega tänasest evangeeliumist: “Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?  Nii ei saa usk olla kristlikus tähenduses kunagi pime, ega “oopium rahvale” nagu oskame tänini tsiteerida Karl Marxi, vaid “kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta” kui tsiteerime usu definitsiooni UT Heebrea kirjast.

            Kuid usk ei saa olla ka lõpuni mõistetud, ära seletatud. Usutunnistust öeldes me siseneme Jumala alale, või tema on enne sisenenud meisse. See pole kunagi ühepoolne, sest veri ja liha ei saa seda meile ilmutada, vaid Isa, kes on taevas. Ja kui Tema on meile seda ilmutanud, siis tunneme ära Poja, Pauluse sõnadega: “Kristuses olete ka teie sellest ajast peale, mil te saite kuulda tõe sõna, oma pääsemise rõõmusõnumit; kelles teiegi sellest ajast peale, mil hakkasite uskuma, olete piserdatud tõotatud Püha Vaimuga, kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseks – Tema kirkuse kiituseks. Aamen.

Jutlus lisatud: 03.06.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee