JUMAL ON ARMASTUS

2. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 2. pühapäeval pärast nelipüha 06. juunil A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus 1 Jh 4, 16-18 tekstile.

 

Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses.

 

            Head kirikulised, armsad sõbrad! Laused ja teema, mida äsja kuulsime on siin Juuru kirikus suures plaanis kogu aeg meie ees – võidukaarel asuv lause “Jumal on armastus!” Sellega võib olla nii ja naa, et ongi ainult meie ees suurelt, kuid kõige pisemas ka mitte meie sees. Inimesed, kes kogu elu elavad mere ääres ei saa aru sellest tõmbest, miks sisemaa rahvas kipub mere äärde, merre. Mägede rahvas ei pruugi aru saada, mis lumm on mägedes; segadusse satuvad küll, kui nad peaksid üleöö hakkama elama lauskmaal. Stepirahvad jäävad “merehaigeks” kui nad peaksid üleöö hakkama elama metsas ja vastupidi – ja üks ei mõista teise hetkelumma. “Jumal on armastus” pole päris sarnane eelpool nimetatutega; kes sellest aru on saanud, kes selles elab, see on täis lumma ja see lummab teisigi. See on nagu laps hämmeldunud merest ka siis kui ta on seal elanud sada aastat, ja mägedest ja lauskmaast; sest siis on kõik uus ja imeline igal hetkel ja kogu aeg...

            “Jumal on armastus” – kuidas seda öelda mõjuvalt, millise intonatsiooniga, kuhu panna rõhk, millist sõna venitada; kas üldse saab öelda ilma, et väikenegi osa sellest pole minus eneses. Sõnad ilma sisemise äratundmiseta on ju nagu raheterad, mis põrkuvad maa pealt tagasi või nagu vihm, mis põrkub tagasi kõvakskuivanud maalt. Alles siis kui esimesed sulavad ja kui maa pehmeneb tasapisi, toimub kokkupõimumine – kahe südame kokkupõimumine. Siis kui maa on saanud teadlikuks taevast ja vastupidi, siis on südamelaul, ääretuse ja igaviku laul. Siis ei ole ärevust ega hirmu, siis on nii nagu Rabindranath Tagore ühes laulus: “See on minu mõnu: nii oodata ja valvata teeveerel, kus vari ajab taga valgust ja vihm tuleb suve kannul. Käskjalad sõnumitega tundmatuist taevaist tervitavad mind ja rühivad edasi piki maanteed. Süda mu sees on täis rõõmu ja mööduva tuuleõhu hingus on magus. Koidust videvikuni istun siin oma ukse ees ja tean, et äkki saabub õnnelik viiv, mil ma näen. Vahepeal ma naeratan ja laulan jumalaüksi. Vahepeal õhk täitub tõotuse lõhnaga.”

            “Armastus ajab kartuse välja”, ütleb apostel Johannes. Apostel, kes ainsana suri loomulikku surma; kes kõige kauem sai jälgida Jumala taevast ja maad, inimesi enda ümber, valitsejaid ja alamaid, valitsusi ja meelevaldu. Kartus ja ärevus on see ürgjõud, mis paneb meid tavaliselt liikuma, tegutsema, otsima, püüdlema, koputama, palumagi... Kuid see võib nakatada nii, et me ei oska selles keerisest enam tulla välja, rahuneda ja armastada. Armastus ja rahu on kõigi asjade kese, süda. Mitmed kaasaegsed ja põlised targad on õpetanud, et ärevuses ja hirmus on uks rahu ja armastuse jaoks. XIV sajandi kristlik müstik Meister Eckhart ütleb kuidagi nii: Hirm on justkui naaskel kingsepa käes, millega ta teeb augu läbi naha, et tõmmata niiti; hirm on armastuse poole liikumiseks olulisemaid antusi. Mistahes hirm ja ärevus on nagu orkaan, nagu äikesevihm – äärtes on tuuleiilid ja raju, kuid keskel on tüünus ja tasasus. Ärgem põgenegem esimeste iilide tulekuga, jääge ja vaadake, tunnistage Loodust ennast, kannatage see välja – püsige paigal kuni süda jõuab meieni, ärevuse ja hirmu kese, tüünus ja rahu, armastus ise. Ta on kogu aeg siin, igas meie rabelemises, igas ärevas käeviipes kui rehmame eemale sääske või kärbest, ka siis on süda meie lähedal, meie ees...

            Kuid üle kõige püüdkem, et mitte ees, vaid sees. Et meie süda, meie kese ja “too väline” kese ühineksid, saaksid üheks, siis on täiuslik armastus. Kui siis on vaikus ja tüünus, siis teadkem, et tuleb järellainetus, tuleb teine äär, kuid püsigem keskmes, püsigem Jumalas kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Las servad möllavad esialgu, süda olgu tüüne – see on ta päris olemine. See on vastus küsimusele; kes ma olen. Seal on vastus kõikidele küsimustele, ka sellele, mis on Elu. Ilusasti ütleb Eckhart Tolle “Meelerahu hääles”: “Paljud üldkasutatavad väljendid ning vahel ka keele enda ülesehitus peegeldavad seda, et inimesed ei tea, kes nad on. Öeldakse: “Ta kaotas elu” või “minu elu”, justkui oleks elu miski, mida võib omada või kaotada. Tõde on see: sa ei saa elu omada, sa oled elu. Üksainus Elu, üksainus teadvus, mis läbib kogu universumit ning ajutise vormina kogeb end kivina, rohuliblena, loomana, inimesena, tähena või galaktikana. Kas tunned sügaval sisimas, et sa juba tead seda? Kas tunnetad, et sa juba oled see?”

            Kui nii, siis on apostel Johannesel hää meel, et kiri on jõudnud kohale. Ja siis ta ütleb ehk veelkord nagu tollal kirja lõpus: “Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.” Aamen.

Jutlus lisatud: 06.06.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee