JUMAL ON ARMASTUS

3. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 3. pp pärast nelipüha, 05. juunil A.D. 2005 Juuru Mihkli kirikus Mt 22, 1-9 tekstile.

 

Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: "Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: "Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!" Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: "Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt.Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!"

 

Armsad kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Sõna võib kuulata mitmel moel, sõnakuulmise tähenduses (öeldakse, tuleb teha); sõna kuuldes (lastes selle oma sisimasse, ja see äratab seal varjatud allika); või lihtsalt taustamüraks (ühest kõrvast sisse, teisest välja) ja küllap veel paljudel viisidel. Sõna kuulmisest räägib ka tähendamissõna külvajast, kus ainult neljandik täies mahus aru saab ja vilja kannab, aga ülejäänud ei saa, sest igasugu segajaid tuleb varem ja hiljem. Tähendamissõnad pole kohtupidamine meile harjumuspärases pildistikus ( kohut oleme harjunud ette kujutama, kas siis filmidest nähtuna või ise kohtuga kokku puutudes: et on hagemine ja kohtu ees seismine ja halb igal juhul, kas oled süüdi või mitte). Piibellikus mõttes räägitakse Jumala kohtust kui Jumala tulekust ja Temaga kokkupuutumisest, kokkusulamisest – kohtu kätte saamisest. Siin ka “sõna kuulma” hoopis teises tähenduses, mitte “kuulekuses”, vaid nii nagu algab VT usutunnistus: “Kuule Iisrael,” st märka Jumalat, kuule Jumalat Tema kõikvõimsuses, Ta kõikjalaolemises jne; ole Jumalale avatud, luba Ta enesesse, siis on käsk ja usutunnistus su südamelaudadel. Tähendamissõnadega püütakse avada meis peidul olevat Jumala tarkust; suurele pidusöögile kutsumisega samuti – need, kes taipavad, kes näevad, aduvad kutse taga Jumalat ja tema imelisust, need ei jäta minemata, nad ei saagi muidu, neile oleks see samamoodi kui öelda: ärge enam hingake. Ka lause, millega Jeesus kuuldud tähendamissõna lõpetab: Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud, ilmselt pole nii mustvalge kui tahaksime.

            Arthur Võõbus toob sellesama “suure banketi” (Luuka evangeeliumi versioon) tähendamissõna kohta mitmeid näiteid: III saj kirikuisa Origenes annab seletuse igale üksikasjale: kuningas tähendab Jumalat, pulmapidu kiriku ühendamist Kristusega, sugulased on prohvetid, need, kes kutsest keelduvad on samad, kes hülgasid prohvetite kuulutuse, bankett tähendab Jumala saladuste vaimset toitu, karistussalk taevalisi jõude, hävitatav linn väärõpetust jne. V sajandi kirikuisa Augustinus, kelle õpetus taevasest ja maisest riigist kujundab keskaegset mõtlemist pea tuhande aasta jooksul, lisab selle tähendamissõna mõistmiseks veel: maalapp, mida üks vabanduseks ette toob, tähendab ülbet ahnust võimu järele, viis paari härgi aga inimese viit meelt jne. Selliseid allegoorilisi võtteid kasutatakse ka tervete raamatute kohta, nt VT “Ülemlaulu” kohta. Sisimas aga tahetakse siin öelda, et kutsumine ei tähenda ühekordset lõppakti, vaid karavaniga liitumist – liikumist koos Jumalaga. Siin ei saa tekkida küsimust sellest, et kedagi on eelistatud, keegi on “väljavalitu” ja nii jääbki.

            Ka prohvetite ja Jeesuse õpetusest kumab läbi just see mõte, et ei ole midagi kindlat, lõplikku – millele võib arveametniku meelevallaga tõmmata joone alla ja öelda lõpliku saldo. Taevariik, arami malkuta, on dünaamiline, liikuv suurus – seda ei saa lõplikult kätte nagu kinopiletit. Ja kui veel vaadata, mida see väljavalimine tähendab, siis ei ole see kadestamise koht. Ükski VT prohvet ei ole ilmselt kadestamist väärt, kõik nad pidid loobuma senisest, tihti heast ja kindlustatud elust ning siirduma täitma ülesandeid, mis tõid kaasa peksu, naeru, pilget ja tihti ka surma. Samamoodi Ristija Johannes, Jeesus ise, paljud märtrid jne. Tulge - ja hiljem, kelle ma läkitan. Jeesuse sõnul: ma igatsesin väga seda söömaaega koos teiega süüa, mõned tunnid hiljem lauas istujad põgenevad nii, et üks, hilisem evangelist, jätab sõduri haardesse oma riided ja pageb alasti. Kutsumisi on igasuguseid ja kutsele vastamisi, samast sõnast ka elukutse, teistpidi kutse elule ja kõiksugu sõnamängud. Matteuse kutsumislugu on samas üsna raske mõista, vähemalt keeldumist, kui mõtleme, et tõepoolest kuningas, mis idamaadel tähendas kolme võimu esindatust – seadustandev, täidesaatev ja kohtuvõim, ja tema kutse tähendas ikkagi ainult üht vastust, “jah” oma pea hinnaga. Luuka loos esitatakse lihtsalt kellegi inimese kutse ja eeldatakse loomulikku käitumist. Ka seal loos käituvad kutsutud kummaliselt.  Ülitõsiselt võib võtta ka elukutset, antud annet. Hans Christian Andersen, taani päritolu muinasjutuvestja, ilmselt tuttav vanadele ja noortele, on kirjutanud oma elule mõeldes jutustuse “Peer õnneseen”, kus peategelane, geniaalne poiss, avastab eneses lauluande ja lihvib seda

raskete õpingutega ning saavutab lõpuks sellise täiuse, et kogu linnake on kontsertide eel plahvatusohtlik. Kulminatsioon saabub siis, kui nooruk kirjutab lõpuks ise ooperi, nii muusika ja teksti ja esitab seda, pannes sellesse kõik, oma nooruse, eluõnne ja armastuse – ning langeb ooperi finaalis, kui saali täidab enneolematu aplausitorm, surnuna maha. 

Nii ei ole kutsumine sugugi nii lihtsalt vaadeldav ja vastus sellele. Isegi kui teame päris kindlalt, kellele Jeesus need lood esitab, tollastele poliitilistele ja religioossetele juhtidele, vagadele ja õigetele. Kui ainult nõnda vaataksime, siis nõustuksime, et Piibel on raamat ajaloost, ammusündinud asjadest. Kuid ta on rohkem – ta kõnetab ka täna, tänaseid valitsejaid, kirikujuhte, vagasid ja õigeid – inimest: Tule suurele banketile. Esimese hooga ei taha, kui järele mõtleme, kuskilt maalt ent (kui Sõna puudutab me hinge), üksnes mõistusele toetudes see koorem tundub raskemana kui suudame, ja siis ikka läheme, sest Jeesus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja mina annan teile hingamise! Aamen.

 
Jutlus lisatud: 14.06.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee