JUMAL ON ARMASTUS

5. pühapäev pärast nelipüha

            Head Kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses! Johann Christoph Arnoldi raamat “Andeksandmise unustatud kunst”, eesti keeles 2002 aastal kirjastus “Logose” väljaandena, meil viimasel koguduse jõulupuul tutvustatuna ja ilmselt mitmete kätte lugeda läinuna, viitab vähemalt poolesajale maailma eri paigust,  rahvusest ja usundist inimeste andestamise juhtumile. Mõistus jääb selle raamatu lugemisel jänni, mõni lugu on nii kole, et võimatu on saada aru, kust võetakse jõud anda andeks, vaadata silma kellelegi oma lähedase mõrvarile, vägistajale … ja näha ka nendes silmades igatsust, valu, ootust ja lootust. Näha rohkem kui seda müüri, mis on ehitatud inimese poolt enda ja teiste vahele. Müür, mida võime nimetada hirmuks, pettumiseks, väljaheidetuseks, põlgamiseks ja milleks kõigeks veel. Kogu selle raamatu ja paljude sarnaste lugude traagika on selles, et nägemaõppimiseks peab inimene enne tundma sedasama valu, mis on viinud kellegi sinnamaale, et ta enam ei mõista täpselt mida ta teeb. Ka kõige jõledamate Johann Christop Arnoldi raamatu lugude lõpplahenduseks on andeksandmisest vallanduv kergus ja helgus nõnda, et lugeja ei jää kinni jõledustesse vaid saab osa vabanemisega kaasas käivast valgusest.

            Jeesuse ja patustanud naise lugu Johannese evangeeliumis võib näha samas valguses, samadelt eeldustelt, millest just oli juttu. Jeesus tunneb inimese valu ja hingehäda. Ta on selleks küllalt näinud: lapsepõlves põgenedes ja oma rahvast jälgides kui ta virgus suureks, näinud peidetud viha okupantide vastu, viletsust rahva vaesemates kihtides ning kadeduse ussi, kümblemist jõukuses ja hingekõleduses rikaste juures ning igavusevirvendust, erinevaid parteisid omavahel rivaalitsemas ja rahvast hullutamas ja veel paljusid igapäevaseiku, millest kirjutatakse rahva hingeraamatut. Naisterahvas polnud patriarhaalse arusaama järgi päris inimene, see mõtteviis on säilinud veel indo-euroopa keeltes, kus inimene ja mees on samatähenduslikud, naine aga inimesele abiks või kaaslaseks tehtu. Ka Jeesuse aegses juuda ühiskonnas võimutses ühiskonnas mees, kuigi abieluseadused andsid naisele koduseinte vahel küllaltki suured õigused. Sellepärast ei kuule me siinses loos midagi patustanud mehest, teisest poolest – ega saanud ju üksi abieluseadust rikkuda. Käsk, mis VT arusaamade kohaselt puudutas teise mehe omandit, ja selle eest karistati tavaliselt surmaga mõlemat rikkujat. Nõnda on ka paljudes teiste Vana-Ida riikide seadustes.

            Kirjatundjad ja variserid, kes abielurikkumiselt tabatud naise toovad, pole sugugi kombluse ja perekonna au nimel tegutsemas. Selliseid juhtumeid võis suurte pühade ajal tulla sageli ette. Kui mõelda, et seitse ja pool päeva kestev pidutsemine ei vii kõrvelekalleteni argimoraalist, siis oleks see ennatlik.  Nende eesmärgiks on  Jeesus vahele võtta, kahandada ta populaarsust rahva silmis, halvustada teda Rooma võimude ees. Suurkohtul ei olnud Rooma seaduste järgi sel ajal õigust surmaotsust täide viia, nad tahavad, et Jeesus olles ustav käsutäitja õhutaks rahvast Rooma seaduste vastu, või teine võimalus, näitaks ennast liiga liberaalsena abielurikkumist karistamata jättes. Mõlemal puhul oleks variserid ja saduserid suurkohtust olnud võitjad.

            Jeesus näeb ka saduseride ja variseride südamesse. Ta näeb ka naist, kes on hirmul, kes on vastu tahtmist kistud rambivalgusesse pärast nõrkushetke. Lahendus on jumalikul kõrgusel, Jeesus ütleb: Visaku esimesena kiviga see, kes ei ole pattu teinud. Siin evangelist ei täpsusta, kas on mõeldud abielurikkumise pattu või pattu üldiselt. Abielurikkumise pattu silmas pidades oleks tulemus jahmatav kui me ei arvestaks, et juba juudalaste seadusepärimus lisas otsesele abielurikkumisele samaväärseks kellegi ihaldamise mõttes – millele viitab ka Jeesus Mäejutluses: “Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades ,on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Ja lisab väga karmilt kõlava: Kui su parem silma ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse.” Igal juhul lähevad kõik süüdistajad laiali, igaüks on saanud heita pilku endasse ja näinud seal valgustkartvaid alasid. Jeesus ei ütle naise kohta “ei” ega “ja”, ta ei lasku must-valge maailmakäsitluse ühele ega teisele poole. Jeesus teostab jumalikku õigust, mis seisab kõige selle kohal. Variserid ja saduserid ei saa lahkuda võidukalt, et minna kaebama Rooma võimudele, ega saa nad võidukalt pöörduda rahva poole – näete!, nad lahkuvad võidukalt jumalikus mõttes, nende hinge on pandud uus pärmibakter, mis hakkab neis kasvatama uue ajastu inimest, inimest, kelleni ei pürginud ükski Vana Seaduse ajastu inimene, isegi Ristija Johannes mitte. Samamoodi võidukalt lahkus ka naine, võib ka olla, et Jeesus ei pidanud lisama manitsust: “Mine, ja ära tee enam pattu!”, vaid võidutses ürgvaikus – midagi sellist nagu Piibli alguses, kus ainult “Jumala Vaim hõljus vete kohal” – ja kus ei süüdistata ega mõisteta kedagi surma vaid ellu. Aamen.

Jutlus lisatud: 04.07.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee