JUMAL ON ARMASTUS

6. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 6. pp pärast nelipüha, 12. juulil A.D. 2009  Lk 5, 3 -10 tekstile.

Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: "Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!" Siimon vastas talle: "Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette." Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!" Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: "Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!" Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.


            Head kirikulised, armsad sõbrad! See “ära karda!” nii paljudes kohtades läbi Piibli, seal, kus inimese ja Jumala teed kohtuvad, kus inimene selgelt Jumala ära tunneb, seal on alati kohkumus, hirm uue ja tundmatu ees, klammerdumine vana ja tuttava külge – kartus, et midagi võetakse ära, et jääme paljust või kõigest ilma. Minu käest on leerikursustel küsitud, millest me peame loobuma; samamoodi kui Jeesuse käest küsitakse, mis on ta järgimise hind. Jeesus vastab ühele nii ja teisele naa, kuid sisuliselt ütleb ta, et loobuma peab kõigest – sest kõike ära andes võidetakse kõik, selline paradoks.

            Andrus Kivirähu “Rehepapis” küsib katk peitupugenud külarahvalt, miks te end peidate; miks te üleüldse tahate elada; või mis elu see on, mida te elate? Kui õhk ümberringi on tiine saamahimust, lendavatest krattidest, puukidest, lendvatest, tuulispaskadest jms, kes aiva otsivad, mida kokku krahmida, üle lüüa, vasakule panna. See romaan hindas õigesti meie 90-ndate hingeelu; kuid me oleme vahepeal astunud uude aastatuhandesse, uude sajandisse ja ka uude hingeseisundisse, kus enam pole esmatähtsad need asjad, millest räägitakse “Rehepapis”. Meie vastus on täna rohkem vastus katkule; oma hingesügavuses teame, et tahaksime öelda: tahame elada elu milleks Looja on meid kutsunud siia maailma. Kutsunud omal imepärasel kombel ja küllap öelnud ka siis: ära karda!

            Jeesus ütleb Peetrusele: “Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi.” Sellest on saanud kiriku ja kristlaskonna misjoneerimise alus, mida on kasutatud nii õigel kui valel viisil, kuid see pole siin oluline. See ei tee evangeeliumi mõtet pisemaks, see ei tee Jumalat olematuks. Tean ka, kuidas see meie inimesi ehmatab – selline vormel: keegi tuleb mind püüdma, pöörama jne. Poetakse peitu nagu katku eest või sulgetakse end. Selline animaalne hirm või trots võõra ees, kes tegelikult ei ole võõras, kes on üksnes ununenud ja kaugeks muutunud. Hirm teekonna ees, millele Jumal kutsub ja millelt me teame vähemalt kahte verstaposti: sündi ja surma. Kuid kuhu kuuluvad ka teised siirdehetked meie elus, suured muutused – “mina või ego” teke ja vastandumine loodud maailmaga; täiskasvanuks saamine (mis põliskultuurides tähendas initsiatsiooniriitust, kus püüti lahustada varem tekkinud ego ja taas ühte sulada looduga, kus pandi alus tahtele, taotlusele leida suurvaim, jumalus ja minna temaga koos); abiellumine, milles seotakse kahe indiviidi elud – ehk teisisõnu, see oleks initsiatsiooni jätk – eraldatusest kokku, ühtesulamise üks faas, kus teostatakse inimese teed leida Jumal teise kaasabil. Millise neist me ei vali, igas neis on põhisiht Loojaga ühinemine, va ego teke, kuid ilmselt on see väga oluline ja ainulaadne, ainult inimesele omane. Ainult inimene vastandab end Loojaga, seda nimetatakse Piiblis patuks, sõnasõnalt “märgist mööda laskma”, “teelt hälbima”. Üksnes inimese puhul on see võimalik ja Jumal ei pane seda pahaks. Jumal ei pane midagi pahaks, selline võimalus nõnda mõelda on mõistusliku mõtlemise kategooriad ja me kanname need tihti üle ka Jumalale. Jumal ei saa olla ju nii väiklane, monoteismis kindlasti ei ole kohta kahel võrdsel antusel: heal ja kurjal. Jumal on hea ja ta on teinud kõik hästi, ka inimese. Et inimene jääbki kinni ühte teelõiku, vaata et kõige pimedamasse, see on tema vaba tahe, kuid see ei tähenda, et kogu tee olekski pime ja umbne. Muinasrahvad teadsid seda iseenesest, muinasjutud ja müüdid on täis seda arusaama, et tuleb leida üles Jumala tee ja rada.

            Selleks on Jumala saatnud sadu ja tuhandeid abimehi, neid, kes on raja leidnud ja kes tulevad jälle ja jälle sellest rääkima. Kutsuma välja kõrgete tarandike ja kindlustuste tagant, sest tulija pole vaenlane vaid sõber. Ütlemas leebelt: see, mis sul on, on õige ja hea – sinu kodu, sinu asjad, sinu kodakondsed, sinu mõtted, sinu tunded, ka su ego, su keha – kõigel selle pole midagi viga, see on kaunis ja vajalik; kuid see on kaduv! Siin ei ähvardata, siin ei viitata Jumala kohtule; äikesepilvedele, rajule, pasunatele ja trummidele – siin öeldakse õige tasa: see kõik on kaduv! Loobu sellest ja ela siis selles juba uues suhtes. Uue nurga alt vaadates, läbi Jumala turmaliinist ukse (kasutan siin ühe Masingu luuletuse ridu, kus ta ütleb, et Jumal on turmaliinist uste taga – topeltuksed ei lase mingisugust valgust läbi, üks uks       aga fokuseerib valguse ja teeb kõik selgeks). Ära karda Jumalat ja ta ligiolu! Ta on nagunii Sinu juures, Sinu ligi, Sinu sees ja sa ei saa seda muuta, see mäng on üle sinu pea. Me saame seda eitada, see võimalus meile on antud, see inimese iseäralikkus (ei julge öelda kas eelis), kuid see ei kaunista meid, see ei anna midagi juurde, see võtab väga palju ära, see võtab meil peaaegu kõik ära. Ja mida me siis vastame katkule või kestahes teisele, miks tahame elada või mis elu see üleüldse on, kui meil on nii vähe, kui meil peaaegu polegi midagi võrreldes igavikuga. Mida ütleme neile, kes on magama uinunud kas ammu või äsja ja kes teavad kui avar on loodud ilmaruum. Nad ei usu ju meie valskust ja väiksust, nad ei saa seda teha, nad teavad hoopis rohkemast; ja sisimas teame meiegi, milleks siis peituda, milleks piirata tõde ennast. Tulgem välja. Mingem nagu apostlid, jättes sinnapaika paadid ja kõik, et saada osa elust enesest. Ärgem kartkem! Aamen.

Jutlus lisatud: 04.07.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee