JUMAL ON ARMASTUS

8. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 8. pühapäeval pärast nelipühi 25. juulil A.D. 2004 (teksti kohendatud 2010) Ap 2, 46-47 tekstile.

 

Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid
leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis.

 

            Head kirikulised, armsad sõbrad! Küllap oskaks meist igaüks heietada mõne loo eilsete päevade kuldsest kumast, kui mitte muul moel siis vähemalt nõnda, et nooruses oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Päris kindlasti on neidki meie ajas, kes vaatavad tagasi nõukogude ajale, kui kuldsele ja rahulikule ja samas neid, kes mäletavad seda tõelist Eesti aega. Sellepärast pole imestada iisraellasi täna kuuldud Vana Testamendi loos, kes nurisevad Moosesega ja õhkavad Egiptusesse tagasi – mis sest et orjusesse tagasi, seal oli süüa ja juua (siit koorub, nagu paljudest teistest piiblilugudest see inimlikkuse armetu pool, mis soostub läätseleeme eest loobuma õnnistusest jms). Soostub, sest olevik ei anna end nii lihtsalt kinni võtta; Jumal ammugi mitte – Ta küll on, kuid seda on peaaegu võimatu tabada. Minevikupildid on rohkem käes, või meeles (kujutluses) ja suudavad ka muud meeled hetkeks maha rahustada.  Siit hakkame mõistma usuliikumisi kes tahavad elustada algkristlikku ajastut, saame aru revolutsionääridest, kes sinisilmselt tahavad viia inimesed algolukorda, müütilisse kuldajastusse, kus inimene oli inimesele inimesem. Teine võimalus on kõik kuldne kujutada tuleviku: “Aga ükskord algab aega, kui kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...”. Või apokalüptilised ootused maailmaajastu lõpus, kus jumal tuleb kohut mõistma, kus õelad saavad oma tegude- ja vagad oma tegude järgi – kuid õigus saab jalule seatud. Igaljuhul (harjumuspäraselt) asetatakse õnneaeg kuhugi eemale, ette või taha, kuid mitte siia – praegusesse.

            Äsja kuuldud lõik jutluse alusena räägib aga just siinsest, olevikust: “Nad (st Jeruusalemm algkoguduse liikmed, kristlased – kuigi selline nimi tuleb kasutusele pisut hiljem Antiookias) viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodasid mööda, võttes rooga hõisates/või rõõmuga,” erinevates tõlgetes. Arthur Võõbus, väliseesti tuntumaid teolooge, süroloog ning algkristlike käsikirjade uurija, ütleb, et tõlked ei anna hästi edasi seda sõna, mida evangelist Luukas siin kasutab – agalliasis – ülevoolav-, äratundmise (ülestõusnu äratundmise) rõõm. Samamoodi nagu Luukas oma evangeeliumis viitab Emmause teel aset leidnud kohtumisele ja Ülestõusnu äratundmisele leivamurdmises (armulauas). Võõbus viitab veel sellele, et Luuka evangeeliumi taga olevate koguduste vaimsus oli teistsugune kui näiteks Matteuse ja Markue evangeeliumi lugevad kogudused – neid kogudusi õhtusöömaja laua juures inspireeris teadmine Issanda kohalolekust, teadmine sellest, et uus ajastu on alanud, see on aeg, mil Issanda auhiilguse ligiolek on koguduses aset leidnud. Siin ei rõhutata niivõrd Issanda taastulekut, kui seda, et Ta on juba tulnud, Ta on siin...

            Selline arusaam polnud aga sugugi valdav, pigem harvaesinev; samuti polnud koguduste kokkutulemiste pilt säärane, nagu siin Apostlite tegudes raamatus kirjeldatakse. Pilt oli küllaltki kirev, kasvõi sellessamas Jeruusalemmas esines kaks põhivoolu: helleenid ja juudakristlased; viimased pidasid endastmõistetavaks, et kristlaseks saamiseks on vaja ikka ümber lõigata jms. Kahe peavoolu kõrval koosnes kogudus nn kolmest sambast, Jeesuse lähikondsetest: vend Jaakobusest (kutsutud ka Jaakobus vanemaks), Johannesest (üks evangeliste, Jeesuse noorim õpilane, kelle Jeesus määras ristil olles oma ema eest hoolitsejaks) ja Peetrusest, õpilasest, keda Jeesus nimetas just selle nimega, mis tähendab “kalju”.  Jaakobus esindas konservatiivset suunda ning nägi juutlike tavade (sh ümberlõikamine) edasikestmise vajalikkust; Peetrus kõigub siia ja sinna ning saab korra Pauluse käest võtta oma kõikumise pärast;  Johannes kaldub enim ehk müstikasse – teda on piibliteadlased pidanud kõige “gnostilisemaks” (millest kujunes hiljem sõimunimi valeõpetajate pihta). Vaidlusi ja erimeelsusi oli mitmel pinnal (mõiste “kristlased” tähendab ju “messiaanlust” – ja juba messiaootuse pildid olid nii erinevad; esikohal Taaveti sugune poliitiline vabastaja), ka eelmainitud Jeesuse tagasituleku ootus.

            Jumala asjad põhjustavad välipidiselt alati vaidlusi ja erimeelsusi; selles ei ole midagi imelikku – imelik on, kui seda nähakse ja ei muudeta suunda (Ristija Johannese ja Jeesuse õpetuse algus: “parandage meelt”, sõna-sõnalt: “pöörake ringi”); ei keskenduta sellele, kes on siin ja praegu – ei keskendunud iisraellased kõrberännakul Tollele, kes andis neile süüa; ei viis tuhat, keda Jeesus söötis, vaid tulid talle järgi, sest sellise mehega on hõlp elada; ei oska me ka täna keskenduda Tollele, kes “ikka armastab”, nagu äsja jutluse eelses laulus laulsime; kes on sõnas ja sakramendis, kõiges loodus alati kohal. Sest nõnda olles, siin ja praegu, me voolame üle rõõmust, äratundmisrõõmust, ja me ei pea vaatama ette ega taha, paremale ega vasemale, sest siis on seadus meie südameis nõnda, nagu prohvet Jeremija seda kuulutas ette kaks tuhat viissada aastat tagasi: “leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: "Tunne Issandat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured,” ja siis ongi nii nagu Apostlite tegude raamatus: “Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis.”Aamen.

Jutlus lisatud: 19.07.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee