JUMAL ON ARMASTUS

7. pühapäeval pärast nelipüha

Jutlus 7 pp pärast nelipüha 03. juulil A.D. 2005 Juuru Mihkli kirikus, 5 Ms 7, 6-8 tekstile.

 

Sest sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on. Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist,  vaid sellepärast et Issand teid armastas ja tahtis pidada
vannet, mille ta oli andnud teie vanemaile...

 

            Armsad kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Viiendat Moosese raamatut ja Joosua raamatut peetakse Vana Testamendi aegseks restauratsiooniks (ka revolutsiooniks, või reformatsiooniks) – minekuks endise juurde tagasi. Kui arvestame ajaloolist olukorda, siis ka mõistame miks selline liikumine oli tarvilik. Põhjariiki oli tabanud häving Assuri riigi poolt, Lõunariik Juuda oli ime läbi alles jäänud – järelikult oli Juuda õigel teel, järelikult juuda ongi ainsana Jumala väljavalitu – järelikult on vaja seda õigsust kinnitada ja peale panna ka teistele. Kuningas Joosija aegne Toora kirjarullide leidmine templist ümberehituse käigus (teadlased on kahte meelt: kas toimus ime, või oli see kuninga poolt nõnda läbi viidud) – igaljuhul järjekordne ime soosis igati usupuhastuse ja tsentraliseerimise läbiviimist. Sõna restauratsioon tundub siin täpsem, sest usupuhastus, nagu seda teame Euroopa kontekstis 16 sajandist, lõhkus kiriku tervikut kuigi Luther seda kuidagi ei tahtnud. Restauratsioon – ennistamine, uuesti kordaseadmine – siin tähendas rahva koondamist ühtse tsentraalse jumalapälvingu raamaesse, eeskujuks muistseil päevil kõrberännak Moosese juhtimisel, kuid silmas peeti kindlasti ka Taaveti aegse tsentraalse suurriigi mudelit. Ajalooline tõde on selles, et mitte kõik kaksteist Iisraeli suguharu ei viibinud Egiptuses, vaid vähem osa neist. Kuid Egiptusest tulijad tõid kaasa uue monoteistliku usundi ning see sai peagi 12 suguharu ühendavaks lepinguks, kus kord aastas lepingupidustustel loeti ühist usutunnistust ja peeti ühine ohvriteenistus. Ometi jäi uus usk laiematele hulkadele kaugeks ning sageli esines sünkretismi, kus vanad Kaanani jumalad olid niisama kasutusel kui uue usundi tavad. Kaheteistkümne suguharu liidu elukorraldus kätkes eneses nii teokraatiat kui demokraatiat, kus igale suguharule jäi autonoomia, kohalikud tavad ja arusaamad, kus aeg pidi inimeset voolima õiges suunas. Kuningriikluse aeg ja eriti Taavet püüdis vana korda kaotada, muutes riigi tsentraalseks, ühe pealinna ja kuningavõimuga tugevaks riigiks ( nõnda nagu naabrid), kehtestades ka maksusüsteemi, mis arvati Taavetile siiski prohvetite poolt surmapatuks – ei tohtinud Jumala rahvast loendada ega maksustada.  See esimene tsentralisatsioon ja kuningriiklus mõjus rahvale siiski vastupidiselt, prohvetite sõnumid räägivad ülekohtu võimutsemisest, valitsejate suvast ja meeldimusest kuidas ja keda pälvida ning kummardada. Joosija aegne käsu-uuendus, ladina keeles deuteronoomium, millist nime 5 Mooses raamatu kohta ka sageli kasutatakse, püüdis taastada ilmalikuks muutunud riigikorraldust teokraatlikuks, Jumalakeskseks. 5 Moosese raamat ja Joosua oma ning hilisemad sellemeelsed kirjutised on väga karmid võõraste tavade ja uskumuste suhtes, kuulutades tabuks kõik, mis ei käi kokku Jeruusalemma arvamisega, öeldes: “Kiskuge maha nende altarid, purustage nende ebaususambad, raiuge katki nende viljakustulbad ja põletage tules nende jumalakujud. Ja rahvaste kohta ning verepuhtuse hoidmiseks: “Kui Issand, su Jumal, annab nad sinu kätte ja sa lööd neid, siis hävita nad sootumaks; ära tee nendega lepingut ja ära anna neile armu. Ära saa nendega langudeks, oma tütart ära anna tema pojale ja tema tütart ära võta oma pojale, sest ta ahvatleb su poja loobuma minu järelt ja teenima teisi jumalaid.” Nõnda nähti ellujäämise võimalust äärmises ranguses, puhtusepidamises ja õiguses. Prohvetid kuulutasid leebemat sõnumit ja Jeesus pani oma riigis põhirõhu alandlikkusele ja armastusele.

Emmanuel Levinas, 20 sajandi mõjukamaid juudi mõtlejaid on kritiseerinud kristlikku paindlikkust, kuna selle paindlikkuse tagajärjel sai võimalikuks 20 sajandi koledused, eriti genotsiid juutide vastu natsi saksamaal., öeldes, et “see, mis sai teoks armastuse- ja halastuseusku kristlikus maailmas, ei oleks iial mõeldav olnud autoritaarsel “käsumajandusel” põhinevas judaistlikus kogukonnas. Vabadus toob rõõmu ainult siis, kui tema algus on raske, siis kui tema raamiks on mingi eelajalooline vastutustunne – sisemine käsk võtta endale põhjendamatu vastutus teise inimese ees, keda me ei tunne, aga kellele otsa vaadates tunnen ma vabanevat oma inimsust. Nii nagu poolepäevase lapse ees, keda on käsk igal juhul kaitsta. Vastutus on inimese ja Jumala ühine dimensioon, ja vastutus on nende ühine seadus: mitte ainult vanem kui inimene vaid ka vanem kui Jumal.”

Mis oma sisult ongi ju õige, ent ometi juhtus juutlusega - mis oma sisu ja mõiste sai just “käsu uuesti kirjutamisega” Joosija ajal – see, et ta sulgus enesesse ja veelgi halvem, hakkas rõhuma oma rahva liikmeid, püüdes elada tõde. Tõe ja õigusega võib ka tappa, nii nagu paljudes pühades sõdades on juhtunud, armastusega mitte. Kust see piir täpsemalt läheb, kus on Jumala riigi piir, seda ei julge ma öelda. Kus on nii, et kõik on rahul? Või on nii, et iga ajastu, iga inimene peab tõmbama piire, kuid kutsuma ka teist poolt - Jumalat osalema. Nii ei olene ainult meie tahtmisest ja arusaamast midagi, vaid nii nagu tänasest tekstist kuulsime: “Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole JHWH teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast, et JHWH teid armastas ja tahtis pidada vannet, mis ta oli andnud teie vanemaile.” Aamen.

Jutlus lisatud: 19.07.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee