JUMAL ON ARMASTUS

9. pühapäeva pärast nelipüha

Jutlus 9. pühapäeval pärast nelipüha 25. juulil A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus  Ef 5, 8 – 11 tekstile.

 

Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!

            Head kirikulised, armsad sõbrad! Valgusega seoses meenub muule üks juudi lugu pealkirjaga “Toora valgus”. Loo peategelane on  rabi (Toora ehk Pühakirja õpetaja), kes elab väikeses piirilähedases alevikus. Päeval teeb ta argitoimetusi, öö hakul asub ta pühi kirju uurima. Et uni võimust ei võtaks, hoiab ta lugemise ajal küünalt sõrmede vahel, nagu tukastab, vajub küünal viltu ning kuum küünlarasv kõrvetab sõrmi ja ta virgub. Nii ta istub ööst öösse maja pööningukorrusel ja uurib pühi kirju. Et see on piiri lähedane alevik, siis elab seal salakaubavedajate jõuk, kes samuti asuvad tegevusse öö hakul. Viivad kauba üle ja tulevad enne koidukuma jälle tagasi. Tulevad, ega eksi kunagi, sest nende kodualevikus on majakas – rabi pööningukambri aken, kus paistab nõrka valguskuma, kuid see paistab. Mingil ajal rabi haigestub ja sureb, ja ühel ööl ei paista pööningukambri aknast valgust. Salakaubavedajad lähevad aga ikka teele, kuid tagasi tulles eksivad ja sattuvad patrulli kätte ja nad pannakse vangi. Selline väga mõistukõne moodi lugu, midagi sellist nagu ütleb Vana Testamendi laulik: “Jumala päike paistab heade ja kurjade üle.” Toora ehk Pühakirja valgus aitab kõiki; Jumala valgus on kõigile eranditult. Jumal ei tee vahet, ei liigita, ei sildista ega muud sarnast. Inimene ise seab tõkkeid ja komistab ka ise nende tõkete otsa.

            Seda lugu võib mitut moodi vaagida: kui rabi oleks teadnud, et ta aken on majakaks, kas ta siis ka oleks...? Võime küsida veel totakamalt: miks Jumal lubas sel sündida? Või parastada, et “pill tuleb pika ilu peale,” see on tavaliselt meie valgus, selline arutlemine, selline mõistuse mäng ja poolte valimine; maailma jagamine mustaks ja valgeks jne. Aga Jumal on üks, temas pole pooli. Sellelt kõrguselt on ka see lugu: nii kaua kui Jumala valgus paistab, saab kõik toimuda; Jumal ei ole seda “pannud vaka alla,” peitnud kuhugi, Ta ütles: “Saagu valgus, ja see sai.” Täna on see valgus sama, mis ennemuiste; Jumal ei ole oma kurssi muutnud, Ta on seesama eile, täna ja homme.

            Üks idamaine mõistulugu on veel selline: “Ammustel aegadel kasutati Jaapanis bambusest ja paberist laternaid, mille sees olid küünlad. Pimedale mehele, kes oli õhtul sõpra külastamas, pakuti kojuminekuks laternat. “Ei ole vaja,” ütles ta, “minu jaoks on ükskõik, kas on valge või pime.” “Tean, et sa ei vaja laternat tee leidmiseks,” vastas sõber, “aga kui sul pole laternat, võib keegi sulle pimedas otsa joosta.” Pime mees läkski, latern käes. Ta polnud kuigi kaua käinud, kui keegi talle otsa jooksis. “Vaata ette! Kuhu sa tormad, kas sa laternat ei näe?” ütles pime võõrale. “Vend, su laternas on küünal kustunud,” vastas võõras.” See on isegi ehmatavam lugu, siin on keskmes pimedus, ilmselt märkasite eneses muutust. On vahe, kas rääkida valgusest, või rääkida pimedusest. Õige kõle, kui sa isegi ei tea, et su valgus on kustunud. Umbes nii nagu Jeesus kusagil ütleb: valgus teie sees on pimedus, kui suur on siis pimedus?

            Kui me isegi ei tea, mis on mis, kust me siis alustame, kuhu poole liigume? See muidugi on ainult selline retooriline küsimine, sest ei ole sellist teadmatust. Täiesti pime ka ikkagi “näeb” sisemiste meeltega (teises loos ütlebki mees, et ta ei vaja tee leidmiseks valgust), täiesti kurt kuuleb sisemiselt. Väljast tulevat infot, võnkelaineid võetakse vastu teistel sagedustel ja kodeeritakse ka teistmoodi, kuid võnked ise ei kao kuhugi. Esimese ja teises loos viidatakse pigem tõketele, mis luuakse ise teadmatusest, kuigi valgus on olemas, on alati olemas. Tihti peetakse seda teadmatust tarkuseks nagu  evangeeliumiloos “pimedalt sündinu tervendamisest” ega küsita eneselt kunagi, kas see on Jumalale meelepärane. Ei jääda vakka omaenese targutamisest.

            Kui nüüd Jumal siiski tuleb, talle suisa otsa jookseb, kivina ta komistama paneb, madala uksepiidana talle muhu vopsab, peene oksaraona ta kõrva nähvab, või võtab piitsa nagu Jeesus templis, või ütleb karme sõnu nagu Ristija Johannes või sajandeid enne teda prohvetid, mis siis teeb inimene? On ta pahane: miks sa pime mulle otsa jooksed; pagana kivi jms ega jää seisma ja ei täna kõige eest... Ei täna, sest see on absurdne, see pole mõistuslikult loogiline – löön varba ära ja tänan, saan pragada ja ikka tänan; tänan igal juhul, ja see ongi Jumalale meelepärane. Võiks laskuda pimedusse ja nõuda oma õigust, kui ei ,ma tänan (seda kivi ka, ja oksaraagu jne) ja sellega toon ka pimeduse valguse kätte. Kui me jääme siin mõistuslikku arutlusse kinni, siis on valgus absurd, siis on nii nagu kirikuisa Tertullianus ütleb: “usun, sest see on absurdne.” Kui pimedusest laseme lahti, siis ei ole enam mustvalget, siis on ainult valge. Siis on üks, siis on rõõm ja jumalalapse seisund. Siis on nii nagu Paulus soovitabki selle lõigu lõpus: “Ärge joovastuge veinist, vaid sage täis vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.” Aamen.

 

Jutlus lisatud: 25.07.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee