JUMAL ON ARMASTUS

10. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 10. pühapäeval pärast nelipüha 01. augustil A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus Fl 3, 7-12 tekstile.

 

Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.

 

            Head kirikulised, armsad sõbrad! Apostel Paulus rõhutab siin “Kristuse tunnetamist, ülestõusmise väe tundmist” ja viitab suunale, kuhu iga inimene peaks pürgima: “aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.” Millest käib jutt? Sama teksti heebreakeelses variandis kasutatakse tunnetamise ja tundmise kohta sõna  jada´, mis tähendab “teadis isikliku, väga sügava, väga lähedase kogemuse kaudu”. Paulus koges ülestõusnud Jeesust vahetu puudutuse kaudu, koges nii, et muutus kogu tema senine arusaam elust ja surmast, õigusest ja tõest, armust ja armastusest. “Saulusest sai Paulus”, kui kasutada kirjanduslikku väljendit: endine variser Saul, laitmatu oma partei sõdur, ustav käsujärgija ise ja veel nõudlikum teiste Iisraellaste suhtes; iseäranis tige “kristlaste” kui valeõpetuse järgijate otsimisel ja kogudusest väljaheitmisel. Õppinuna tolleaegsete parimate rabide juures, andekas toorajurist, kiiresti karjääri tegev (pälvinud juba suure süneedrioni – juudalaste ülemkohtu - kiidusõnu) noor ja andekas iisraellane, Benjamini suguharust, 8-ndal päeval ümber lõigatud seaduse järgi jne. See mees on ühtäkki olulisemaid kristlike koguduste asutajaid, misjonär ja teoloog, ustav surmani sellele samale õpetusele, mille pooldajaid ta varem tiris kohtu ette ega pidanud paljuks seista surmamõistmise juures.

            Millest käib jutt? Jumala armust, armastuse väest, milles kõik on loodud. Ilma erandita: ka Saul, ka Pilatus (Jeesuse aegne Rooma asevalitseja Palestiinas, kes kuulutab välja Jeesuse surmaotsuse), Juudas Iskariot (õpilane, kes Jeesuse ära annab, reedab – siit ilmselt ka meie nädalapäev “reede” kui lugeda II vältes), kes iganes. Ühed jõuavad selle armu “tunnetamiseni”, teised mitte. Kumbagi eest ei varjata seda, Jumal ei ole “lampi pannud vaka alla”, valgus paistab ikka edasi. Ainult et üks ei mõista sidet silme eest kergitada, sidet, mis talle on saanud nii omaseks, et ta ei teagi, et see pole tema “tõelise näo” osa. Mõned taipavad ise, et ei näe, et midagi üleliigset on silme ees, teisi juhatatakse nägijate poolt (nagu Jeesus tegi õpetajana) ja õpetatakse vaatama avatud silmadega ilma sidemeta. “Side” siin ülekantud tähenduses – me ju kõik arvame, et vaatame avatud silmadega; veel hullem, me ei küsigi nii: kas ma näen? Või – kes näeb, kes vaatab? Kui küsiksime ülitõsiselt ja taipaksime, kes vaatab, ja siis vaataksimegi nii teades, et ma vaatan, et ma näen. Siis hakkaksime liikuma suunas, kus “teadma” tähendab isiklikku, väga sügavat, väga lähedast ja usalduslikku kogemust. Siis ühtäkki oleme ületanud Sokratese ja filosoofia tipplause: “ma tean, et ma midagi ei tea” ning saanud Jumala lapse õiguse, kus öeldakse: “Ma tean...” – sedasama, mis sõna “uskuma” tähendab Piibli heebrea keeles “tõsikindlalt teadma”. Seal ei arvata midagi, seal ei “usuta pimesi”, seal on “väga usaldatav kogemus,” selline, mille puhul kõik see  mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust.” Seal avastatakse “päris rada”, see tee, mille kohta Jeesuski ütleb: “Mina olen tee.”

            Sauli pöördumisest on Apostlite tegude raamatus imelugu, kuidas Ülestõusnu seisab Sauli teel ees ja küsib: “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad,” ja Saulilt võetakse silmanägemine ja muud lood. Iga inimene on imelugu, kuigi kõigi jaoks ei jätku pühakirja lehti ega raamatuid. Iga inimene on imeline, kuid ta ei “usu” seda, ta ei tea, ta ei taipa. Ja selles ongi Jeesuse tähendamissõna talentidest traagika: “Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.” Kes ei taipa, et tal on, et ta on ime, see jääb sellest ilma – tal on, aga ta ei tea, et on (nagu muinasjuttudes tare ees olevast kivinukast, mis tegelikult hiljem osutub rahalaeka nurgaks jne), siis ju pole. Jumala süü see ei ole, inimese süü ka mitte; siin polegi küsimus süüs (nagu Johannese evangeeliumis loos sünnist saati pimeda tervendamises), vaid “endale näkku vaatamises”, selles julguses ja tahtmises küsida: kes ma olen? Kas ma näen? Kes näeb? Ja need teised iseäralikud küsimused. Kuid küsimused mitte filosoofiliseks arutlemiseks, vaid kogetavaks leidmiseks: “ma tean, et ma näen!” – et “temas saaksid avalikuks Jumala teod.”

Kõik on imelugu. Kui see on lähtekohaks, siis ollakse seal, millele Paulus viitab: aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.” Ja imelugu on sisult hästi lihtne, imelihtne: sa näiteks hingad ja märkad seda ja ei ütle enesele “ma hingan”, seda pole vaja, see on juba keerusai; lihtsalt tead, et hingad ja maitseb magus. Aamen.

Jutlus lisatud: 01.08.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee