JUMAL ON ARMASTUS

11. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 11. pp pärast nelipüha, 20. augustil A.D. 2006 Juuru Mihkli ja Vahastu kirikus,  Js 62, 6-7 tekstile.

 

Sinu müüride peale, Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad hetkekski vaikida. Issanda meenutajad, ärgu olgu teil puhkust ja ärge andke temale puhkust, enne kui ta on rajanud Jeruusalemma ja seadnud selle maa peale kiituseks!        

Armsad kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Kuuldud katke prohvet Jesaja raamatust nõuab enne sisusse süüvimist pisut üldisemat sissejuhatust. Prohvet Jesaja raamat on mõtteliselt jagatav kolme ossa ja üsna suure tõenäosusega on need osad kirjutatud erinevate isikute poolt eri aegadel. Esimene osa, see päris Jesaja kätkeb endas esimest kolmekümmend üheksat peatükki ning temaatiliselt kuulub aega enne ja pärast põhjariigi Iisraeli hävitamist suurriigi Assuri poolt kaheksandal eelkristliku sajandil. Teine osa, ja osa järgi nimetatakse autorit “teiseks Jesajaks”, käsitleb aega pärast Lõunariigi Juuda pealinna Jeruusalemma hävitamist ning rahva ladviku sundasumisele viimist, nn Paabeli vangipõlve aega: kus valitses küllalt pessimistlik meeleolu, mida prohvet püüdis parandada usutulukest süüdades. Kolmas, ja täna kuuldud osa, ulatub aega, mil Paabeli sundasukad, kes soovisid, võisid naasta koju. Paljud ongi naasnud, kuid oodatud õnneaeg, millest kõneles vangipõlveaegne prohvet, ei paista kusagilt, valitseb minnalaskmise meeleolu. Veel kummalisem, kui vangipõlve ajal oli sundasukate vahel teineteisemõistmine, siis tagasi koju jõudes see asendub selliste tavaliste nähetega nagu üksteisele ärategemine, naha üle kõrvadetõmbamine ja muud riukad. Üksmeelest on asi kaugel, tempel on ülesse ehitamata, Jeruusalemma müürid varemeis, kogu optimism, mille vangipõlve prohvet suutis läita on asendunud resignatsiooni ja apaatiaga. Sellepärast proovib “kolmandaks Jesajaks” kutsutud prohvet kasutada samu õhutussõnu, mida “õnneprohvetiks” kutsutud “teine Jesaja” Paabeli vangipõlve ajal, kuid lisaks veel meenutusi kaugemast ajast, kõrberännakust ja Iisraeli väljavalimisest “pärisosaks” ning “pühast jäägist”, kellest räägib päris Jesaja, pannes ühele oma pojale koguni sellise nime: “Jääk pöördub”.

            Kolmanda Jesaja kõrval kuuluvad sellesse aega veel väikeprohvetid Haggai ja Sakarja, ning natuke hiljem Joel. Kõikide suurprohvetite ja vangipõlve aegse prohveti huulilt kostus sõnum tulevast õnneajast, küsimus oli, millal see algab. Osa arvas, et taastatava templi nurgakivi asetamisest algab uus õnneajastu, ja kuyi tempel saab valmis, siis maa alustalad vabisevad ja uus ajastu kuulutatakse välja. Teised arvasid, et samamoodi tähtis on taastada ka Jeruusalemma müürid. Esimesel või teisel juhul arvati, et töö lõppedes pöördub pühasse linna tagasi ka JHWH kabod (hbr “kaalukus, aukirkus”), mille lahkumist kirjeldas omal ajal prohvet Hesekiel.           

            Kõik need ootused, lisaks veel vangipõlvejärgne kulmineeruv messiaootus, ootasid õnne ülalt, mis pole vale, kuid ainult ülalt. Ja unustasid selle, mida prohvetid olid rääkinud sajandite kestel, siis kui Iisrael elas hästi ja kui ta müürid olid kindlad: armasta ka oma ligimest: leia “Jumala nägu” lähemalt, siitsamast. Jumala poole olid asjad veel kuidagi korras, kuid me teame UT Johannese kirjast selgesõnalist mõtet: Kui keegi ütleb: Mina armastan Jumalat ja vihkab oma venda, siis on ta valelik, sest kes ei armasta venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja tõepoolest kui mõtleme sõnadele: Sinu müüride peale, Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid, kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad hetkekski vaikida, siis tõepoolest ülemise osaga olid lood hästi, alalõpmata tuletades meelde Issanda nime ja ta tõotust. Mitte ainult inimestele, vaid ka Jumalale, kelle pärisosaks oli Iisrael. Mis meenutab Jeesuse tähendamissõna järelejätmatust lesknaisest, kes käib kohtuniku kannul seni, kui see ei jõua vastu panna ning soostub ta pärimisasja ajama.

            Tempel sai lõpuks püsti ja müürid, kuid oodatud õnneaega ikka ei tulnud, riik käis käest kätte, vahepeal Makabite perioodil, teisel eelkristlikul sajandil suudeti mõneks ajaks taas luua oma riik, kuid ka seal ei olnud rahu ja õnne – seda, mille pärast Jeesus nutab hiljem. Jeesuse sünniaegne ülempreester ja Juuda valitseja, Rooma sõber Heroodes Suur ehitab templi suuremaks ja uhkemaks kui eales varem, kuid ikkagi, ja just selle templi ja Jeruusalemma poole Jeesus sammub ja nutab. Ja ütleb sõnad, mis saavad ta kohtutoimikusse, ja millest aru ei saada: Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada. Ja surmamõistmisel nende sõnadega Jeesust pilgatakse, aru

saamata, et see, mida ja keda nii kaua on oodatud, on nende ees, kuid paraku suremas piinarikast surma – tollele öeldakse parastades: Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!

            Mis siis on see, mida meile rahuks vaja läheb? Kas vägevaid ehitisi ja tugevaid müüre, millest pole ka täna puudust – pilvede poole kõrguvad tornid, hiiglasuurte eramute ümber rajatavad müürid ja müürid inimeste ümber, nagu mõned õhtud tagasi ETV programmist sümbolirikas muusikafilm “The Wall”, menuansambel Pink Floydi esituses, just tänu sellele, et kõrged ideed ülalt alla sätitavad inimesed olukorda, kus nad üksteist mõttetult tapavad, pilkavad ja kus arvatakse, et inimest võib valmistada rasketööstuse põhimõttel mingi vormi järgi stantsides.

            Jumal on jah meid nimetanud oma pärisosaks, pühaks rahvaks, Issanda lunastatuiks, on kutsunud ja enda omaks teinud ristimises, on kastnud vihmaga (Püha Vaim), on lasknud päikesel paista me üle (valgus – Jumal Sõna), nüüd on ju loomulik, et Jumala aias kasvaks ilus vili ja saak tuleks hea. Kui seda on, siis ongi õnneaeg, siis ongi Jumala riik, ning siis hüütakse meid linnaks, mis pole maha jäetud … Aamen.

Jutlus lisatud: 08.08.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee