JUMAL ON ARMASTUS

15. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 15 pp pärast nelipüha 28. augustil A.D. 2005 Juuru Mihkli kirikus, Mk 1, 40-41 salmile.

 

Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus teda ja põlvili heites ütles talle: "Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!" Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: "Ma tahan, saa puhtaks!"

 

            Head kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Tänases loos kohtuvad kaks heidikut. Pidalitõbine, kes VT seaduse põhjal pidi elama eraldatuses, kaugelt enesest teatama, hüüdes : roojane, roojane ning Jeesus, kelle kodukant oli hüljanud ja kes pidi rändama ühest kohast teise, ületama haldusala piire, et Jeruusalemma agendid maha raputada. Agendid ja nende isandad olid Jeesuse samuti kuulutanud roojaseks ja vaimse katku levitajaks, kes tuli välja juurida. Erinevus selles, et pidalitõbine peab endast teatama, et teised saaksid eest pageda ning suur igatsus olla inimeste läheduses, nende seas, nendega koos ning Jeesus vastupidi proovib vältida rahvahulki, et sõnum temast ei kostuks otsijate ninna. Sellest sarnasusest ilmselt tingitud ka see, et Jeesusel on „hale meel“ nähes meeleheidet, viimase õlekõrre järgi haaramist. Samas nähes ka seda, mida ta ikka ja jälle pidi nägema, et inimene sai küll haigusest lahti, terveks aga mitte. Ka tervenenud pidalitõbine ei hakka hoomama tervikut, vaid oma õigusliku staatuse tagasisaanuna, hakkab pajatama igaühele imest ja tervenemisest. Sellest saab tema elu kese, kohtumisest tundmatuga, müstilisest hetkest ja kuulajad noogutavad kaasa silmis väike kadedusevirve. Paljudest tervendatutest enamus ei ilmuta huvi Jeesuse isiku vastu, tema sõnumi vastu, ristisurma vastu, ülestõusmise vastu  – Jumalat on vaja üksnes selleks, et elu saaks jälle vanadesse headesse rööbastesse. Meenutagem siin tänase looga sarnast „10 pidalitõbise lugu“, kus ainult üks tuleb tagasi Jumalat tänama, seegi juudalaste silmis põlatud segavereline samaarlane. Jeesus räägib teisal mõistukõne sellest, et uut viina ei panda vanasse lähkrisse, st kui Vaim jääb mängust välja, siis pole ka tegelikult terveks saamist, pole uut loomist, nõnda nagu kinnitas ka kuuldud katke apostel Pauluse Rooma kirjast. Jeesus vahetab siin pidalitõbisega kohad, annab sellele koha tagasi rahva seas, ise peab sestpeale hoidma kõrvale kõigist asulaist. Jumalal pole kohta tervete seas, kas pole siis sõna „terve“ tinglik?

            Pidalitõbise juhtum tollases maailmas oli „lootusetu juhtum“, mitte küll päris selles tähenduses kui samanimeline Graham Greeni romaan, kus peategelane põgeneb sasipuntra eest, mis tal on tekkinud seoses oma aktiivse eluga ja tööga suurlinnas: seiklused, naised, intriigid, ülepeakasvav töö. Kus peategelane näeb, et ta ei suuda asja lahendada ning pageb kaugele teisele maale pärapõrgusse suurilma keelepruugi järgi. Romaani autor näitab seda, et pole ääremaid, ega ole võimalus põgeneda oma eksistentsi eest nagu ütlevad XX sajandi eksistentsifilosoofid. Ja pagenul tekivadki kohe seal kaugel külakeses sarnased seisud, segadus ning keegi purjus külamees laseb ta lõpuks maha.

            Jeesus on ka põgenemas, kuid mitte omal valikul, kodukoht on ta hüljanud ning fanaatikud otsinud võimalust ta kividega surnuks visata. Ta ei saa seda lubada, sest jüngrite õpingud on alles pooleli, nad tuleb viia eksamiteni välja. Tervendamistega vähendab ta enda ja õpilaste maa-ala, kus liikuda, head tehes tõmbub ling järjest koomale. Viimaks ei jää talle jalatäit maadki, ta naelutatakse ristipuule. Jõudes sinnamaale, nagu osa astrofüüsikuid peavad tõenäoliseks universumi teket kahanevana ülitihedaks massiks ning seejärel jälle paisudes tohutust sisemisest energiast ülisuureks universumiks. Ristiusu Jumalaga on juhtunud samamoodi, ta on vähenenud oma olust inimeseks, kuid talle pole lubatud ka seda, ta riputati ristipuule, kanti surilinades koopasse. Aga isegi surm ei mahu inimese võimesse seda määratleda, ammugi seda valitseda või kuidagi valemitesse panna ja arvutada, liiatigi siis mitte suurt pulseerimist, seda loomejõudu, mis tõstis kivi hauakoopa eest ning hakkas paisuma, laienema ja uut looma. Uut inimest, uut riiki, uut universumit. Sest ka nõnda võib, ka iga inimene asub universumi keskpunktis, on universaalne.

            Hüljatuse ristteel kohtuvad pidalitõbine ja Naatsareti Jeesus või nagu laste mõtlemismängus viieteistkümnest ruudust ja need tuleb kohti vahetades õigesse järjekorda panna. Jeesus annab koha rahva pool seistes tervendatud pidalitõbisele, jäädes ise näiliselt väljapoole, sinna kuhu teda rahvajuhid olid tõuganud. Kuid sisimas on selge kõige mõistuse kiuste, et pole sisemist ega välist, on kas Jumalata või Jumalaga maailm, ühiskond, riik, pere, inimene. Kui meie lükkame Jumala kõrvale ja tõmbame piirid vahele seadustega, siis oleme end sulgenud kinnisesse ruumi, kus toimub liikumine suletud ringis ja kust ainult surm võib tunduda väljapääs. Kui Jeesus on siin, meie keskel, meis – sõnas ja sakramendis, siis oleme terved, Jumala lapsed, igaviku ja elu teel. Kui paneksime nõnda asja rahvahääletusele, küsides: kumba valid elu või surma, siis tõenäoliselt suurem osa valiks elu. Kuid paradoks on selles, et usus ei ole rahvahääletust ega küsita ainult üks kord jah või ei. Vaid küsitakse kogu aeg, kus iga „jah“ teeb maailma meile jälle pisut avaramaks. Ja kui ei küsita meilt, peame ise paluma, koputama, nõnda nagu hüljatud mees tänases loos: Kui sa tahad, siis sa võid mind puhtaks teha. Ja Jeesus võib vastata: Ma tahan, saa puhtaks!“ Aamen.

Jutlus lisatud: 08.09.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee