JUMAL ON ARMASTUS

14. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 14. pp pärast nelipüha, 02. septembril A.D. 2007 Juuru Mihkli kirikus Mt 6, 1 tekstile.

 

Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas!

           

            Armsad kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Jeesuse kuulutuse kõige suuremaks eripäraks tuleb kahtlemata pidada seda, et ta ei ole pelgalt teoreetik, kes järjekordselt annab suurepärase õpetuse kuidas ja mida teha, vaid ta annab omaenese tegevusega eeskuju, kuidas olla. Jeesuse oma sõnadega: Ma ei ole tulnud vana tühistama, st käsku ja prohveteid, vaid neid ellu rakendama. Ellu rakendama kogu nende täiuses, kogu jumaliku ilmutuse suuruses, ehk teisisõnu – armastuses. Armastus ajab kartuse välja ,kirjutab Johannes oma kirjas – vanim ja ainus ellujäänu 12 meesõpilasest, kes on näinud oma kaaslaste lugude peal sedasama elupraktikat, mida kehastas Jeesuski. Kartus on suutmatus ja võimetus minna lõpuni, on takerdumine enese loodud takistustesse ja tõekspidamistesse, on takerdumine ja jäämine siinpoolseisse kategooriatesse.  Sulgumine lõpuks iseenese ahtakesse maailma ümbritsed end müüridega ja olles hirmul välise ees.

            Jumala ilmutus on olnud alati ülim maksiim ja elujuhis. Ka Moosese ja prohvetite päevil, esiisade päevil samuti. Ka Kaini ja Aabeli päevil ja loomispäevadel. Eesmärk on olnud üks – armastada, st ületada enda piire ja allutada end suuremale tahtele. Emmanuel Levinas, juudi päritolu  filosoof ja esseist, juuda vaimu tänapäevale avaja sedastab esseekogumikus “Raske Vabadus”, et VT Seadus pole kunagi taotlenud olla ainult ike, vaid taevase ja maise sümbioos – kooselu. “Jumala-tundmine jõuab meieni korraldusena, mitsvana. Jumalat tunda tähendab teada, mida tuleb teha. Selles mõttes on haridus – teisele tahtele allumine – ülim õpetus: õppida tundma tahet, mis on aluseks kogu tegelikkusele. Juutliku arusaama järgi on seesama tahe loov armastus, millega kõik loodi. See oli varem kui tekkis vastandumine ja mina, tekkis vennatapmine ja sõda, mille Hegel nimetas ajaloo alguseks ja liikumapanevaks jõuks. Judaismis ja VT õpetuses peetakse liikumapanevaks jõuks arusaama sellest suurest Tahtest. 11. sajandi juuda piiblikommentaator on selgitanud: “selleks, et Tõotatud maad hallata, on inimesele oluline teada, et Jumala lõi maa. Sest ilma niisuguse teadmiseta saaks ta hallata üksnes anastades. Lihtsalt sellest, et keegi elamiseks ruumi vajab, ei saa niisiis tuleneda mingisugust õigust. Teadlikkus oma minast ei anna mulle mingit õigust. Minu vabadus osutub omavoliliseks. Minu vabadus eeldab investituuri  - so lääniõiguse andmist Jumala kui valitseja poolt. Minu mina “normaalne” käitumisviis muuta “minu omaks” kõik, mida saab haarata ja puudutada, muutub küsitavaks. Omada tähendab alati saada. Tõotatud maa ei ole Piiblis mitte kunagi “omand” selle sõna roomalikus tähenduses, ja talumees ei mõtle uudsevilja koristades mitte igavestele sidemetele, mis teda selle territooriumi külge seovad, vaid oma esiisale, kes oli hulkur.

            Nõnda on juutlikus-kristlikus mõttes õigus ja vabadus enda allutamises Jumala tahtele ja sellele järgneb kõik muu, ka ligimese nägemine ja temaga arvestamine. Mitte nõnda nagu uusaja alguse Euroopa mõtlemises defineeriti riiki ja riigiõigust kui kokkulepet sõdivate poolte vahel, kus “kõikide sõda kõikide vastu” põhjustab lõpuks järelduse, et targem oleks leppida omavahel, teha kompromiss enese ja teise mina vahel. Sõda on seal rahu ja õigluse eelduseks. Piiblis on sõda ja vennatapmine Jumala tahte eiramise tagajärjeks. Marc-Alain Ouaknin, samuti tänapäeva juuda mõttepärandi, eriti vagaduse hassidismi selgitaja,  püüab oma raamatutes ümber tõlgendada üht Ida-Euroopa hassidismi pärandit. Ouaknini meelest "näeb hassidism Teises, tema loomuomases erinevuses seda, mis erutab, virgutab ja raputab." Hassidism "hüüab valjult Aabrahami õpetust, see on Hessed, võõra vastuvõtmine." Võõra, Teise vastuvõtmine avab iseendasse sulgunud inimese teisele inimesele.       

            Need keerdkäigud juuda mõttesügavustesse tahavad meile selgitada, et Jeesus ei vastandanud end VT vagadusega, selle sisima püüdlusega. Kui Mt evangeeliumi 23 peatükis ütleb Jeesus kibedaid sõnu kirjatundjate ja variseride kohta, siis ikka sellesama – välise vagaduse, selle õnnetuse kohta, mis inimest võib meelitada, aupaiste ja paremad kohad, ehk Tõotatud maa omandamine ja unustamine, et see on antud lääniks, rendile Jumala enda poolt. Nii nagu kinnistub omandimõiste “minu oma” –  vaadakem lapsi nende arengus – sealt algab ka sõda ja rusikaviibutamine. Kui “minu oma” on saadetud märksõnast “ajutine” või “minu kätte kasutada antud”, siis ei ole must-valget maailma mina ja teise vahel. Kui Jumala omast anname Jumala lastele, siis pole vaja puhuda pasunat, kui ehk, siis hinge rõõmupasunat. Sest Teises ja Teise läbi me suurendame oma tegevusvälja, väljume iseenese ahtakesest maailmast ja siseneme järjest rohkem Jumala omasse. Ilma kartuseta küsimuse ees: Armastad sa mind? Aamen

Jutlus lisatud: 08.09.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee