JUMAL ON ARMASTUS

12. pühapäeval pärast nelipüha

Jutlus 12. pp pärast nelipüha, 23. augustil A.D. 2009 Juuru Mihkli kirikus, Lk 18, 10 - 13 tekstile.

 

Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: "Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma
saan." Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!

 

            Head kirikulised, armsad sõbrad! Kaks tuhat aastat, mis meid lahutab nendest sündmustest ja inimestest, millest äsja kuulsime, pole sisimas nii pikk aeg, kui pealtnäha paistab – sisimas, inimese loomuses ei ole asjad muutunud nii pöördeliselt kui välistes asjades meie ümber. Kaks inimtüüpi, keda siinses loos esitatakse, ei  jäänud minevikku Jeesuse aegsesse Rooma riiki, selle Palestiina provintsi, vaid sellised inimesed on ka täna olemas. Ametinimetused ja sõnastused oleksid teistsugused, kuid hoiakut ehk mitte.

            Variser ja tõlner esindasid tollal kaht vastandlikku inimest, võiks koguni öelda - leppimatut vaenlast, või veel täpsemalt, nende vahel oli määratu kuristik, umbes samasugune kui mõistuloos vaesest Laatsarusest ja rikkast mehest, kus Aabraham vastab rikkale mehele, et surnute riigist kellegi saatmisel tema sugulaste juurde pole kasu, sest nende vahel on määratu kuristik ja elavad ei mõistaks nagunii, kuna nad pole mõistnud ja omaks võtnud Moosest ja prohveteid, kes on juba tuhat aastat rääkinud Jumala teest. Variser oli ühiskonnas juhtpositsioonil, vaimne liider, etalon, kelle järgi prooviti juhinduda, keda peeti Jumala äravalituks ja mitte ilma põhjuseta. See, mis meie keeleruumis on “variserist” saanud, pole päris õige: silmakirjatseja sobib niipalju kuipalju variseride seas oli ka neid, kes ei seisnud ülesande kõrgusel – nagu neid on igal ajal ja igas ametis – kuid see ei väljenda variserluse põhiideed ega hoiakuid. Nende vagadus polnud tehtud, polnud suuremas osas silmakirjalik, vaid nad tõepoolest kehastasid distsiplineeritud ja haritud juuda ühiskonna liikmeid. Nad suutsid täita Piiblis antud 614 käsku-keeldu (või täpsemalt hoiduda nende käskude-keeldude rikkumisest); lisaks neile veel suulise pärimuse edastatud eeskirju. Variseri hoiakus siin pole midagi liialdatut: Talmudis (suulises juuda tarkuspärimuses) ütleb keegi rabi niisama kindlalt enese ja oma lähedaste kohta: “kui päästetuid viimselpäeval oleks sada, siis mina ja mu poeg oleme nende seas; kui neid oleks kaks, siis meie need oleksimegi”. Ka Paulus nendib, viidates tagasi oma minevikule: “... innukuse poolest (risti)koguduse tagakiusaja; seadusest tuleva õiguse poolest laitmatu...” Nad uskusidki seda, mille nimel nad nägid vaeva; see pidi toimima...nende oma loodud süsteem ei näinud teistmoodi ette. Traagika on selles, et tihti inimene ei adu enam, mis on tema enda looming, mis Jumala. Ja pole vaja hakata nimetama, et selliseid süsteeme selliseid korporatsioone, selliseid hoiakuid on küllalt tänaselgi päeval, kus peetakse end jumalaks, väljaspool seadust seisvaks jne; kus pole enam kõhklusi, kus on pimestatus iseenda ja oma süsteemi kõrgusest ja ei nähta enam Jumalat ja seda, mis Tema on pakkunud -  “me kõik turnime omaenda kaljul, kas keegi võib öelda end olevat mäel”, nagu laulab üks meie häid lauljannasid.

            Tölneri asend oli sootuks teistsugune: kaugel meelekindlusest, kaugel sisemisest rahust – põlatud, kirutud ja samas kadetsetud. Tölner kogus maksusid Rooma võimudele, varem oli kogunud teistele suurvõimudele (Assuri maailmariigi ajal sisse seatud riigile tulus, inimesele valus maksusüsteem, kus riik müüs aasta tollipunkti rendi, sai raha kohe kätte; tolliametnik loomulikult püüdis saada kahekorra tagasi või rohkemgi). Tölnerid olid jõukad, rahapuudust ei olnud ja küllap see kompenseeris kõik sajatused ja tülgastuse, mida nad argielus tundma pidid. Variseride silmis polnud nad paremad prostituutidest ja teistest rüvedatest, kellest tuli enda puhtuse huvides eemale hoida ja nad nakatasid selliste hoiakutega ka suurema osa rahvast. Jeesusele heidetakse ette, et ta istub lauas patustega (sh tölneritega), selliselt õpetajalt ei saanud tulla vaimuvalgust nende arvates; kuid ta istub ka variseride kodades, ta on kõiki jaoks olemas, ta on tulnud otsima teelt hälbinut, ta ei küsi hoiakutest ega süsteemidest, ta on tulnud meelde tuletama inimese tõelist olu, tema Jumala palet. Ta on tulnud igale, kes siira, avatud südamega Jumala poole pöördub... Aamen.

Jutlus lisatud: 08.09.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee