JUMAL ON ARMASTUS

16. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 16. pp pärast nelipühi, 16. septembril A.D. 2007 Juuru Mihkli kirikus, Lk 17, 5-6 tekstile.

 

Ja apostlid ütlesid Issandale: "Kasvata meie usku!" Aga Issand ütles: "Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: "Juuri end üles ja istuta merre!" ja see kuulaks teie sõna.

 

            Head kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Taanlasest usuaatleja, filosoof Soren Kierkegaard, kes oma teostes püüab inimest vabastada välisest taagast ja rikutusest, on rääkinud sellise loo: kusagil Taani rändtsirkuses puhkes tulekahju. Direktor saatis klouni, kes oli juba etenduseks riietunud, naabruses asuvasse külasse abi järele, kuna oli oht, et tuli võiv levida üle niidetud kuivade põldude ka külani. Kloun kiirustas külasse ja palus inimesi tulla kiiresti põlevat tsirkust kustutama. Rahvas pidas klouni kutset muidugi heaks naljaks ja reklaamitrikiks ning naeris pisarateni. Klouni tõsidus ja uued katsed lisasid vaid õli tulle. Tsirkus põles ära, tuli levis edasi ja jõudis külani, ka seda ei suudetud päästa. See on mõneti XIX sajandi olukirjeldus, kus loodusteadused arvasid olevat teinud tühjaks kogu religioosse mõtlemise, kus senised autoriteedid näisid olevat kukutatud hilisema mehe Friedrisch Nietzhe lausega “Jumal on surnud”. Tollal veel ei nähtud nii selgelt kui Kierkegaard, kes aimab sellise tee jätku nihilismis, kus ei usta kedagi ega midagi. Nii ka kuuldud loos klounist, kui jäädakse üksnes välise juurde.

            Küllap tuleb see klouninäide tuttav ette kui mõtleme meie omade klounide, koomikute peale: naljameheks tituleerituna on väga raske hakata mängima tõsises tükis, nagu lavale ilmub nii on eelhäälestus juba selline, et pane nalja ka. Sa võid olla valust lõhkemas, kuid rahvas tahab oma, tahab mitte avada silmi, tahab tsirkust. Meenutagem Jeesuse keelde tervendatutele: ärge rääkige sellest, ärge minge külasse – sest tulemus on massipsühhoos: imetegija on välja ilmunud, kus ta on; kes ta on; me tahame ka näha! – meeleolu, mida on tabavalt muusikasse pannud Lloyd Webber rockooperis “Jesus Christ Superstar”.

            Õpilaste tahtmine, et Jeesus kasvataks nende usku, sõna-sõnalt “lisaks”, “paneks juurde” – nõuab juba mingi osa olemasolu. See ongi siin põhiküsimuseks: kui on olemas usku sinepiivakese jagu, siis saate teha seda ja seda. Kui on sees olemas juuretis, esmane pärmibakter, siis läheb kõik edasi oma loomulikku rada. Jeesuse vastus oleks siis oma õpilastele küsimus: kas teis on usku? – nõnda nagu ta arutleb teises kohas juba pärast ülestõusmist: kui ma tulen tagasi, kas ma leian usku?

            Jeesus on minemas Jeruusalemma poole, ta teab, et tal ei lähe seal palju paremini varasematest Iisraeli suurmeestest, teda pekstakse ja surmatakse. Ta on püüdnus seda selgitada õpilastele ning selgitanud järelkäimise hinda. Ta on uurinud, kelleks nad teda peavad. Vastused on ühest äärest teise, ootused samuti. See on loo traagika: tsirkus põleb ja oht ähvardab ka kuuljaid, kuid need ei kuule ega näe.

            Jeesuse traagika oli ja on selles, et ta ei saanud enam rohkem öelda, kui oli öelnud oma tegudega, oma eluga ja õpetusega. Järgmine samm, see mis pani ta õpilased liikvele ja arusaamisele oli ristisurm ja ülestõusmine – alles nüüd “paistis pimeduse kamust valgus”. Tänase evangeeliumilooga oleme veel siinpool risti. Õpilaste tahe, saada usku, polnud võimalik kohe lahendada. Tervikpilti aimates näeme, mida nad palusid: Jeesuse surm ja ülestõusmine saavad seda anda. Sealt algabki kõik, see saab vundamendiks, see saab pärmibakteriks või juuretiseks.

            Kui hirmsad võivad olla meie tahtmised, kui oleme löödud pimedusega. Mis see siis ikka on: anna meile veidi usku lisaks, ütleme. Ja Jumal annabki, sest armastus ei tunne piire, ka surma piire mitte: Evangeeliumi sõnadega: Sest Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub ei pea hukka saama. Kas mõistame, mida oleme teinud? Eesriie on avanenud, tunneme näitleja ära ja nõuame seda, mida arvame heaks. Kuid ta tuli hoopis teise sõnumiga, hoopis millegi muuga. Kui kuuleksime ja näeksime, jääks tragöödia olemata. Kui vaataksime ta silmadesse ja kuuleksime ta südame häält – armastuse häält, siis ju olekski olemas see algne kübe, sinepiivake ja sealt algaks kõik. Kuid asjade maailma olenditena küsime kaupmehe retoorikaga: Kasvata me usku, tõsta talset.

            Siin me siis oleme oma küsimistega. Meil pole vaja küsida juurde, kõik juba on. Jeesus ütles oma tegevuse alguses sama: ma ei ole tulnud eelnevat tühistama; ning oma tegevusega näitas ta, et olevat elades, seda armastades, see muutub. Alus on meile seatud: Jeesus Kristus, laulusõnadega: “...teist alust ei ollagi saa.” Võtkem see omaks kõiges oma hinges ja väes ning kõike muud antakse veel pealekauba! Aamen.

Jutlus lisatud: 11.09.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee