JUMAL ON ARMASTUS

18. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 18. pp pärast nelipüha 26. septembril A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus Rm 10, 9–11 tekstile.

 

Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: "Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse."

 

 

Head kirikulised, armsad sõbrad! Tõenäoliselt on siinses tekstis  tegemist ristimisvormeliga: ristitav pidi olema valmis kahel tasandil, südames ja suus, sügaval sisimas ja sellest tulenevalt ka väliselt seda kinnitama oma eluga. Kindel milles, tunnistama mida? Mis on aluseks? Kindel olema ja tunnistama, et Jeesus on Kristus – st Jeesus oli ja on see, kelles Jumal avaldab end maailmas ja veel rohkemgi, nii nagu Meister Eckhart ütleb ühes oma jutluses: “Sa pead samuti teadma, et mida enam inimene on aldis end seadma taevasesse mõjusse, seda õnnelikum ta on: kes rohkem seab end nii, on õnnelikum. Kuid inimene ei suuda jõuda sellesse mõju seisundisse, ilma Jumala sarnasuseta, ja see tuleb üksnes Jumala kaastöö kaudu. See on, mida Püha Paulus peab silmas kui ta ütleb: Riietuge Issanda Jeesuse Kristusega, see tähendab, “kohanduge Kristusega.” Kes iganes soovib haarata selle ülima auaste järgi, peab märkama Kristuse sõnu oma õpilastele kui Ta viitab oma alandlikkusele, ...teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. See on nagu öelda, “te olete liiga palju kinni mu välises ihus, et te ei oska tõesti soovida Püha Vaimu.” Seepärast laskem lahti välisest ning ühinegem eneses vormitu Olemisega, sest Jumala vaimu lohutust pakutakse neile, kes põlgavad maist lohutust.” Meister Eckhart viitab nõnda ristimise sisemisele tähendusel, teele, millele astumist ristimine valmistab ette. Sest see tee ei “jäta häbisse” (Jesaja tekstis on seda väljendatud: kes usub, see ei tõtta enam; uuemas tõlkes: ... see ei tunne rahutust) – kõik muu võib alati jätta, see ei jäta; Jumala tee ei jäta häbisse.

Ülekantult võiks siin vaadata nii, nagu Korintose juudakristalsed arutlesid suremist ja küsisid Pauluselt, kuidas siis sellega on, selle riietumisega – kui surrakse, siis riietatakse senistest rõivastest lahti ja siis antakse uued (selline piltlik lähenemine asjale). Vahepeal ollakse siis korintlaste meelest alasti ja see oli ühele semiidile suurim häbi. Häbi alates loomisjutustuste ajast, pärast “pattulangust” ja enda petmist ning varjamist Jumala eest. Paulus vastab seal ilusasti ja täiendab mitmes teises kohas seda rõivastumise asja, nagu ka äsja kuuldud: riietuge Issanda Jeesuse Kristusega. Või üleriideks olgu armastus, on seesama. Ühesõnaga, nii riietudes, te ei jäägi alasti, sest nii riietudes peab inimene ükskord ikkagi märkama, et ta riietub Inimese olemusega, et see väline on sama, mis sisemine. Ja siis on ristimisvesi lõpuks pesnud maha kõik ülearuse, siis on sündimine ülalt (ja pesemine on ikka pesemine nagu lapse sünni puhul ta pestakse puhtaks) ja siis “vaata, uus on sündinud, vana on möödas” Pauluse sõnadega.

Kuid see rõivastamispilt võib ikkagi viia eksiteele, võib inimese tähelepanu liialt suunata välisele (ja sellega ta on üliväga harjunud); ja see paraku on ka kirikus domineerinud alates Konstantinus Suurest ja riigiusundiks saamist. Meiter Eckhart on ühes teises jutluses “Tõelisest kuulmisest”, mille aluseks on sama lause Siiraki tarkuseraamatust “Kes mu sõna kuuleb, ei jää häbisse,” öelnud jälle selles sisemises suunas: “Igavene ja isalik Tarkus ütleb: “Kes kuuleb mind, ei jää häbisse.” Kui Ta häbistaks, siis iga asi, mida ta häbistaks, olekski häbistatud. “Kes minus tegutsevad, need ei patusta. Kes tunnistavad mind ning kardavad (Vana Testamendi heebrea keeles ei tähenda sõna “kartma” hirmutunnet, vaid aukartust, hämmeldust jms, umbes nii nagu on üks Tooma evangeeliumi ütteid: “Ütles Jeesus: Ärgu lakaku otsija otsimast, kuni ta leiab, ning kui ta leiab, ta on vapustatud, ning kui ta on vapustatud, ta paneb imeks ning hakkab valitsema kõiksuse üle), neile saab igavene elu.” Kes kuuleb Isa tarkust, saab elutsema sügaval ning püsib kodus, ja tal on üksolemine iseendas. Kolm asja takistab meid kuulmast igavest Sõna. Esimene on lihalikkus, teine meeltesegadus ning kolmas on ajas tulenev meelepete. Kui inimene saaks neist kolmest vabaks, ta võiks elutseda igavikus, olgu julguses, üksinduses või hüljatuses – kõiges võib kuulda igavest Sõna. Meie Issand sõnas: Ükski ei mõista mu sõna ega õpetust, kes ei salga iseennast (Eckhart Tolle, kaasaja müstik, räägib “psühholoogilisest ajast” kui meelepettest, kui Praegusest väljasolekust, mis ongi kõigi kannatuste põhjus). Kõik, mis igavene Isa õpetas ning ilmutas, oli Tema olemus, Ta loomus, Ta jumalikkus, mille Ta tegi avalikuks oma Pojas, ning õpetas meile, et meie oleme samuti Tema pojad.”

Ja Jeesus võib ka meiega mängida nagu ta teeb tänases evangeeliumiloos Kaanani naisega, kuid mitte kiusates, vaid selleks, et näha meie südame kindlust ja julgust seda suuga tunnistada. Kaanani naine ei jätnud järgi, seal oli taga emaarmastus – tütar oli raskesti haige (vaimuhaige). Kui emaarmastus on selleks võimeline, siis miks mitte isaarmastus, või armastus isa vastu, taevase Isa vastu, tungiv soov selleni jõuda. Sest me oleme ju kõik Tema pojad, Tema lapsed. Olgem söakad, julged, kindlad (Paulus kasutab ka seda kombinatsiooni sagedasti), siis võib vastuseks ollagi see, mida Jeesus ütles tänases evangeeliumiloos naisele: “...sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad! “ Aamen.

Jutlus lisatud: 27.09.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee