JUMAL ON ARMASTUS

17. pühapäev pärast nelipäha

Jutlus 17 pp pärast nelipüha, 01. oktoobril A.D. 2006 Juuru Mihkli kirikus, Ap 12, 6-9 tekstile.

 

Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: "Tõuse kiiresti!" Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert
maha. Ingel aga ütles talle: "Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!" Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: "Pane oma kuub selga ja tule minu järele." Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.

 

            Armsad kirikulised, armsad õed-vennad Kristuses!

            Vanatestamentlikus kõnepruugis kasutati mõistet “Issanda ingel” väljendamaks Jumalat inimesekujulisena tulemas inimeste juurde, neid aitama ja juhatama. Me võime julgesti mõelda ka nõnda, et siin loos peaingel Miikael on põhitegelaseks, mõeldes mihklipäeva lähedusele, sügise algusele ja ajale, kus algab aasta kõige pimedam aeg, kus hirmu silmad saavad suuremaks kui muul ajal. Küllap just nende hirmu suurte silmade tõttu on seda aega eesti mütoloogias nimetatud hingedeajaks, ajaks, mil hoomame ja näeme rohkem kui tavaliselt. Ja kuigi möödunud pühapäeval nentisime, et kaasaegne inimene, enamikus linnastunud ja tehnoloogiast ümbritsetud, ei tunneta enam looduse- ja ajarütme, mis määravad ta ümbruse, siis ometi ei seisa ta nendest täiesti eraldatuna, vaid ikkagi adub ümbritseva muutust ja muutust ka sisimas. Ka ei taha me ilmselt keegi nõustuda väitega, et hirme enam pole, et see, millest omaaegsed kreeka filosoofid-materialistid-atomistid unistasid, võita hirme kõige looduse äraseletamisega, pole veel lõpule saadud ja tõenäoliselt ei saadagi. Arnold Bittlinger, “Kristlike pühade”, süvapsühholoogilise ja astroloogilise käsitluse autor toob näite kuidas ühel bioenergeetika kursusel grupitöös, alustab keegi mees väitega, et tal pole mingit hirmu. Seepeale tõusis keegi naine ja ütles, et ei soovi olla ühes grupis inimesega, kes väidab, et tal pole hirme. Bittlinger omal müstilisel ja sümboolsel teel selgitab hirmu Islandi muinasjutuga hulljulgest poisist, kel pole kunagi hirmu. Ta kohtub hirmsate tontide ja laipadega ja muude ohtudega ja leiab ükskord salvi, millega saab maharaiutud päid keha külge tagasi panna. Hakkab siis koopatontidega mängima pea mahalöömise mängu, kus pead pannakse salvi abil jälle tagasi. Kui poisil lüüakse siis kiirustades pannakse pea tagurpidi ja ta näeb oma tagumist poolt (psühholoogia keeles mahasurutud ja teadvustamata varjukülge), siis ehmatab hullumiseni ja palub pea panna õigetpidi. Sellised hirmu mahasurujad, jätkab Bittlinger, elavad ühekülgselt ja ebarealistlikult. Hirm kaitseb inimest hulljulguse eest ja aitab kinni pidada mõõdukusest. Ent hirm võib muutuda ka halvavaks ja sellest tuleb saada võitu.

            Hirmud on võtnud lihtsalt teise kuju ja veel hullem, moodne elu on tahtnud kõike hirmutavat varjata ilusate pakendite taha, millele vastureaktsiooniks hakkavad ilmuma teosed, romaanid ja kunst, mis toob esile just seda varjatut. Hiljaaegu ilmunud Julia Kristeva teos “Jälestuse jõud”, või viimases “Sirbis” kommenteeritud Nobeli preemia pälvinud kirjanikest, kelle romaanide põhisisu külvab ahastust, ängi ja frustratsiooni, on ilmekad näited sellest kuhu viib selline ühekülgsus ja varjatus.

            Tänane lugu ei räägi ei Peetruse hirmust ega ta vaenamise taga seisva kuningas Heroodes Agrippa hirmust. Peetrus teab, et Jaakobus on enne teda hukatud ja teda ootab sama. Samuti ei esine kohkumust siis kui ingel seisab Peetruse juures, tavaliselt Piiblis järgneb sellele kas ingli või Jumala: ära karda! Peetrus koguni magab rahulikult ja ingel peab teda äratama ja ikkagi arvab Peetrus, et see kõik on unes. Luukas, kes on kirjutanud evangeeliumi, tahab apostlite tegude raamatus viidata sellele, et Jumal jälgib oma rahva käekäiku ja muretseb iga juuksekarvagi eest. Et ta on alati ligi ja sekkub kui vaja. See teeb mõistetavaks Peetruse muretuse, milles on kindlasti koht ka hirmul, nagu see esines ka Jeesuse puhul, ta Getsemani aia palves: võta see karikas minult ära. Ja teine pool:  ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine. Avaldades nii usu, nagu seda defineerib heebrea kiri: Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta. Kas Peetruse lugu oli imeline, nagu kirjeldab evangelist Luukas, või põgenes ta lihtsalt valvurite abiga, kellele kuningas Agrippa polnud sümpaatne (mitmed eksegeedid on seda meelt), polegi siinkohal ehk peamine. Oluline on hoopis meeleseisund – Peetruse puhul, kel oli olnud kohtumine ülestõusnuga, kes oli salanud, kuid kellele andestati ja öeldi: hoia mu karja! Kes teadis, et ka pimeduse kamus paistab valgus, et ka surmavallas on Issand kohal, võis tunda hirmu, kuid selle kõrval oli usk ja lootus. Hoopis teine lugu on kuningas Agrippa I-ga, Heroodes Suure pojapojaga, kes tänu headele sidemetele Roomaga, saavutab kindla võimupositsiooni kogu Palestiinas keisrite Galigula ja Claudius ajal. Kuid kelle põhiline hirm on selles, kuidas teha heaks juudalaste silmis oma päritolu edomitest ning see, et ta on kasvanud ja hariduse saanud Roomas – mõlemad olid nii variseride kui saduseride partei silmis halvad näitajad. Agrippa valib meeldivuse tõstmiseks rünnaku kristlaste vastu, kes on selleks ajaks löönud lahku juudalastest, õigemini eemale tõrjutud kui naatsaretlaste sekt. Jaakobus on mõõga läbi langenud, Peetrus ootab oma järge, kuid inimese plaanidesse sekkub Jumal ise. Sekkub veel hiljemgi, sama peatükk apostlite tegudes räägib, et Agrippa, kes on võitnud juudalaste soosingu, laseb end meelitada Tüürose ja Siidoni rahva poolt, kes kiidavad kuningat ja ütlevad: See ei ole inimese, vaid jumala hääl! Ja sellepeale lööb teda Issanda ingel, et ta au ei andnud Jumalale, nõnda et ta ussidest sööduna heitis hinge.

            Nii on tänase loo mõtteks ja Mihklipäeva mõtteks samuti lause: Jumala kartus on tarkuse algus. Hirm, mis pole halvav ega hävitav, vaid ehitav. Mis kulgeb läbi pimeda aja, ka surmavarju, ja milles on näha juba advendivalgust. Aamen.

Jutlus lisatud: 27.09.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee