JUMAL ON ARMASTUS

Mihklipäeva jutlus

Jutlus (mihklipäeva teenistusel Hugo Leppnurme muusikapäevadel) Juuru Mihkli kirikus 01. oktoobril A.D. 2010 Jh 1, 51 tekstile.

 

Ja Jeesus ütles talle (Naatanaelile): "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde."

 

Head kirikulised, armsad sõbrad! Seda äsjakuuldut lubab Jeesus oma õpilastele, tulevastele apostlitele, lubab ju meilegi, lubab kõigile hea sõnumi kuulutajatele. Apostel ja ingel on põhitähenduselt sarnased mõisted, mõlemad tähendavad “saadikut, käskjalga; sõnumi toojat”. Kui proovida eristada neid kahte “sõnumi toojat”, siis inglite puhul ei ole oluline üldse see, kes sõnumi toob – isik on siin taandatud täiesti sõnumisse; kreeka keeles angelos ongi lihtsalt käskjalg, kes kuulutab isanda sõnumit. Kui vaatleme ingleid, siis on hästi kirjeldanud nende olukorda Meister Eckhart ühes oma jutluses: “inglite tegevus on Jumala tahe ning Jumala tahe on inglite töö; nende teenimine ei takista nende rõõmu ega nende tegemisi. Kui Jumal ütleks inglile, et see läheks puu juurde ning nopiks sealt röövikuid, siis on ingel kohe valmis minema, ja see teeks ta õnnelikuks, kuna see on Jumala tahe. Inimene, kes püsib Jumala tahtes, ei taha midagi muud kui seda, mis Jumal on, ja mida Too tahab. Kui ta on haige, siis ei soovi ta olla terve. Kui ta tõepoolest püsib Jumala tahtmises, kogu valu temas on rõõm, kogu keerukus lihtsus: koguni põrgulik valu saab talle rõõmuks. Ta on vaba ning läheb välja enesest ning kõik, mis ta on saanud, mis ta on kogenud, ta on sellest vaba.”  Apostel seevastu on meile lähemal, ta kehastab sõnumit, see on ta isikuga seotud – apostel on teeviit Jeesuse suunas, kes ka võttis liha ja vere kuju, on seega nähtav, kombitav, kuuldav, meeltega adutav ja samas kauge ja võõras nagu iga inimene omas sügavuses. Apostliga toimetatakse nii nagu ennemuiste prohvetitega, nagu Hesekieliga: “Ja ta ütles mulle: "Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!" Siis ma avasin oma suu ja ta andis mulle süüa selle rullraamatu. Ja ta ütles mulle: "Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!" Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.” Kuid apostlid on enamat:    Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast.”

Mingis mõttes viitab Jeesus vastuses Naatanaelile sellele, kus need kaks kattuvad, viitab enesele kui sellele, kelles Jumal on kohal, “on kodus” kui kasutada täna kuuldud VT lugu, kus esiisa Jaakob ütleb: “Oh, mis kardetav on seesinane paik! Siin ei ole muud kui Jumala koda ja taeva värav.” Nii on Jumala kojaga, Tema koduga – mitte ehitis ei ole oluline, mitte miski väline, vaid sisemine – sellele viitab ka vanaheebrea piktograaf, mis tähistab maja, alfabeedis B täht, põhitähendus on “sisemus, sisemine asi”, nagu ju iga maja ja kodu juures ongi; külmal ja vihmasel ajal veel eriti. Nii on ka apostlitega, oluline on see sisim, see “peidetud pärl põllus”.  Kui see avastatud on, siis kõik vakatab, siis avaneb “taeva värav”.  Anselm Grüni raamatus “Palve kui kohtumine” kirjeldatakse seda: “On olemas kaks palvetamise viisi: rääkida Jumalale oma elust, avaldada talle kõik ja tuua tema ette see, mis minus kohub. Ja siis jätta kõrvale argipäev, mõtted ja tunded ning laskuda alla ruumi, mida asustab vaid Jumal. Selles paigas tunnetan, et palvetamine on nauding, vabanemine, hingetõmme. Ruum, millesse ma palves tungin, on avar. Keegi ei piira mind. Jumal laseb mul seal saada suureks, vabaks, ehtsaks. Ma ei puutu kokku mitte ainult Jumalaga, vaid tema kaudu ka omaenda olemusega. Jumalas ühinen ma endaga uuel viisil. Ja seal võin ma uuel viisil vastata küsimustele, kes ma tegelikult olen. Ma ei ole ainult see, kes on määratletud oma mineviku, suhete, töö või isiklike tunnetega, vaid ma olen Jumalast puudutatud, ma olen vahetult Jumalaga. Ma olen see, kelles Jumal elab. Jah, ma olen see, kelles Jumal ütleb oma Sõna, ainukordse Sõna, mille ta lausub ainult minu sees. Jumala ruumi tungimine tähendab ka minu enda saladuse riivamist, iseenda leidmist. Selles ruumis ei ole kellelgi minu üle võimu, seal ei saa mind kätte argimured ning ka inimestele olen ma kättesaamatu, seal olen ma oma Jumalaga üksi.”

Sinnasamasse juhatavad inglid, sinna juhib Jeesus oma õpilased, hilisemad apostlid – et neis oleks “Jumala koda”, see “alumine ruum” – ja need omakorda juhivad järgmisi ja järgmisi. Ikka selleks, et taeva väravad avaneksid, et oldaks siin ja praegu, oldaks selles tähenduses nagu Jeesuse enesemanifestatsioon: Ma olen! See on see reaalpreesens, millest räägib Luther oma armulauakäsitluses; see on kogu jumalateenistuse mõte. Sama, mis muiste Iisraeli kõrberännakul: tulla kohtumistelki, tulla Jumalaga kohtuma, kokku saama ja –sulama. See on ainus ja päämine, muu on adiafora, dekoratsioon. Grün tsiteerib veel kõrbeisa Niinive Isaaki: “Püüa siseneda varakambrisse, mis on sinu sees – nii saad sa taevalikku näha! Sest too ja see on üks ja seesama. Sisenedes võid sa mõlemat näha. Redel taevariiki peitub sinu enese hinges. Põika patu eest kõrvale, sügavale enese sisse – seal leiad sa astmed, mida mööda ülespoole tõusta.”  Ilmaasjata ei kutsu Jeesus: Tulge minu juurde kõik...sest Tema juures astuvad inglid üles ja alla, Tema juures on ruumi, valgust, avarust, on kõike ülirohkesti, “värav on avatud”. Aamen.

Jutlus lisatud: 30.09.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee