JUMAL ON ARMASTUS

23. pühapäev pärast nelipüha

Jutlus 23. pühapäeval pärast nelipüha, usupuhastuspühal, 31. oktoobril A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus (ilmub “Eesti Kirikus”) Rm 3, 21-22 tekstile.

 

Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad...

 

            Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Kui ilusate soovidega Paulus alustab oma kirju – mida veel ilusamat saaks öelda: ARMU ja RAHU! Mis veel saaks rohkem tulla südamest, lähtuda armastusest ja Jumalast? Kui selline alus on seatud, siis ka kõige keerulisemad arutlused ei peljuta, ei tee me pead raskeks, ei jäta meid üksnes pähe, vaid me oskame siirduda südamesse (hinge kodusse). Südames olles, mitte bioloogilises organis, vaid selles, mida peab silmas heebrea sõna lebab – “süda” (“keskmine osa, sisemine paik, sisemine inimene”), ollakse ühtlasi ka õiguses ja  usus – ollakse Jumalas.  Sumeri ja Egiptuse lood kanduvad edasi Piiblisse: inimene tehakse potisepa kedral – väline osa on savi, sisemine osa, see mille Jumal inimesse puhub, asub “südames”, keskmes; savipoti tühjas osas, sellessamas ruumis, mis täidab kogu universumi. Selle järgi on ka arm ja rahu inimeses, selles, mis loomisloos inimesse puhuti – see tuleb üles leida. Kui  “süda” leitakse, siis on usk sama tähenduse ja meelevallaga nagu Jeesus seda kasutab: “tõesti, tõesti...” (amen, amen).

            Sellest lähtuvalt võib Jumala lõunasöök olla tasuta, kui tavaliselt tasuta lõunaid ei jagata – “mõistetakse õigeks tema armust päris muidu”. Jumala söömaaeg on olnudki tasuta, kõrbes juba (polnud teabmis, kuid aitas ellu jääda) ja Jeesuse jagutuna; ka täna armulaual. Muud ei taheta kui enda oma tagasi (“andke keisrile tema osa ja Jumalale tema osa tagasi”) – see osa, mis loomisel inimesse istutati, puhuti; ja tagasi mitte selles mõttes, et inimene jääb millestki ilma, vaid ei inimesest saaks Inimene, et ta oleks päriselt olemas ja teaks seda nii kindlalt, et söandaks öelda: “tõesti, tõesti...”. Siis ei saa,  ega pole vaja evangeeliumi häbeneda, sest kuidas sa elu ennast ikka häbened. Ja siis on sõnumi vastuvõtjaid. Enamus nende seast, kes jõuluõhtutel teevad eelluuret ja sünnipäevale tavaliselt ei tule, saavad puudutatud südamest südamesse. Ja aduvad siis, kus see tõeline sündimine peab aset leidma ning paluvad siis ja koputavad: Issand avane mulle, asu minusse elama, puhu minusse elu hingust ja täitku see mind...

Usujulgus on kindlaksjäämine mitte oma peas, vaid südames, selles tagumises või alumises kambris, kus on varjul Jumal, kus on tasasus ja tüünus, arm ja rahu. Seal juurdub hästi ka sõna (heebrea keeles on suund väga ilusasti paigas, üks ja sama tüvi: dabar “sõna” ja döbir “peidetud kamber, sisemine ruum, templi kõige püham paik”).  Jumala juures ei saagi muidu kui jääda kindlaks, muutumatuks. Meister Eckhart oma jutluses “Pühitsusest” ütleb: “Kui Jumal paistab vihane või näitab üles heatahtlikkust, oleme need meie, kes on teistmoodi, samas kui Jumal jääb muutumatuks, nagu sama päikesepaiste on kahjulik silmadele ning kasulik kellegi kasvamiseks, kuid päikesepaiste on ükssama. Tsiteerides Isidorust ta raamatust, kus ta puudutab kõrgema hüve teemat, ta ütleb: “Inimesed küsivad, mida tegi Jumal enne kui Ta lõi taevad ja maa, või kust tuleb Jumalale uuesti soov luua? Neile ta vastab: “Uus soov ei kerki Jumalast, kuna loomine on igavesti olevikuline Jumalale ning Ta arukusele.” Mooses ütles Jumalale: “Kui vaarao küsib mult, kes sind saatis, mis ma talle ütlen?” Jumal vastas, “Ütle, MA OLEN saatis mind sinu juurde,” see tähendab, “See, kes on muutumatu olev, saatis mind.” Ja natuke edasi: “Vaimse inimese hing, keda Jumal on liigutanud End armastama kõige oma väega, keskendub kogu oma jõuga sisemisele inimesele. Sellepärast Ta ütleb, “Sa pead Jumalat, oma Issandat, armastama kogu südamest.” Kuid on mõned, kes raiskavad hinge väge, kasutades seda välise inimese jaoks; need, kes pööravad kogu oma mõtted ja lootused mööduvatele asjadele ega tea midagi sisemisest inimesest. Kuid hea inimene mõnikord jätab oma välise inimese ilma kogu väest, et sel võiks olla kõrgem eesmärk, samal ajal kui tundeinimene jätab sisemise inimese ilma kogu väest, et kasutada seda välise inimese kasuks.

“Mis me siis ütleme?” nii küsib ka Paulus sagedasti, kasutades oma kaasaegse retoorika peeneid võtteid. “Seadus”, st väline, ei saa meid  viia sellele lainepikkusele, kus on Jumal, Jumala õigus. Kristus on sisemine “seadus” selles tähenduses nagu prohvet Jeremija kirjeldas “uut seadust”: Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -,vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: "Tunne Issandat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.” See ongi usupuhastus igal ajal ja kohas. Issand, seadista mind nõnda, et hoomaksin uut seadust. Puuduta mu hinge selles tagumises kambris, südames, ja luba see tunda ära ning naasta sinna taas ja taas ja ollagi lõpuks! Aamen.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jutlus lisatud: 22.10.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee