JUMAL ON ARMASTUS

J├Áulujutlus

Jutlus jõuluõhtul 24. detsembril A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus Lk 2, 6-11 tekstile.

“Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus”.

Head kirikulised, armsad sõbrad! Neid salme on loetud pea kaks aastatuhandet, konkreetselt jõuluajal mõned sajandid vähem. Neid võib lugeda ja kuulda pinnapealselt, neid võib lugeda ja kuulda sügaval sisimas. “Teile on täna sündinud päästja...” on alati olevikuline – me ei lähe ajas tagasi, ega vaata tulevikku, vaid olevikustame teksti siin ja praegu. Teoloogide keeles: riituses aktualiseeritakse müüt – müütilise teksti (ka muinasjutu, kui see pole tehismuinasjutt vaid tõepoolest muinasaja jutt) sisim aeg on alati olevik – ja see ongi ainus ja tõeline aeg, olevik: see, mis praegu on. Midagi muud ei ole päriselt olemas; ülejäänu on meie mõttemeele vili, illusioon, ettekujutus, meenutus jms. Küsimus on ainult selles, kas taipame seda olevikku vastu võtta;  kas taipame elu suurt saladust, et kõik toimub reaalselt ainult siin ja praegu? Kui taipame, ja teeme sellest oma elu moto ja käime ja oleme selles, siis on kogu aeg jumalateenistus, siis käime Jumalaga ühte sammu.

Ärge kartke ... teile on täna sündinud päästja...” – “päästja” heebreakeelne tüvi (jašah – samast tüvest ka Jeesuse nimi Ješuah) on seotud just pildiga karjakasvatusest (sellepärast pole Luuka jutustuses inglite esmailmumine ja sõnumitoomine karjastele juhuslik), “karjane hoiab ja valvab karja ning päästab hättasattunud looma;  heebrea sõnatüvi “šh” piktograafidena on kombinatsioon kahest pildist: “hambad” (kiskjad, kes himustavad lambaid) ning “silm” (karjase valvas silm), ehk “kiskjate, ‘hävitajate eemalehoidja”. Siin taga on veel evangeeliumites kesksena esinev: “valvake” – “sest te ei tea mis ajal kojaisand tuleb; ta tuleb nagu varas öösel jne” (viidatakse Jumala tulekule või jumalriigi).   Kõla poolest on Jeesuse nimi sarnane auväärse tiitliga Messijas (mašijah – “võitu, õlitatu”, see, kes on kas kuninga, preestri või prohveti ametisse pühitsetud koos tseremoniaalse õliga võidmisega; Messija kreeka vaste on Kristus). Jeesus Kristus on nimeline ja sisuline tervik. “Mš” heebrea keeles tähendab “õhkõrna puudutust; siidi, selle puudutust” ja edasi “võidma” –  andes jumaliku meelevalla või taastades selle, mis juba loomisel antud. Võidmine toimub samuti riitusel, jumalteenistusel, kus öeldakse vastavad sõnad muistsest tekstist, kus aktualiseeritakse muistne toiming, olevikuline toiming, kus Jumal ise on kohal – ja kus on väga oluline ka “võitava kohalolek” selles hetkes, praeguses. Siis pole hirmu, siis on arm. Kui polda siin ja praegu, siis õlitatakse välispidiselt, kui oldakse, siis sisemiselt. Nii on ristimisega, nii on armulauaga, nii on jumalateenistusega, ka Jumalaga – kõik see kas on ja seda teatakse, st ollakse kohal, või see jääb väliseks mänguks ja jutuks ainult.

Pääste ei saa toimuda ilma meieta, meie kohaloluta. Kui me jääme pinnale ja moodustame ainult dekoratsiooni elu laval, kui me südames ei ole siin ja praegu. Kui arutleme selle üle, kas Kristus oli ajalooline isik; mis ajal ta siis ikkagi sündis; kas Jumal on ikka olemas? jne. jne. Selline arutlemine viib meid tavaliselt olevikust minema; mis ei tähenda, et õigesti seatud küsimus ei võiks meid hoopis tuua olevikku, nt “kes ma olen?” või “kes on Kristus?” või ka “kas Jumal on?” – neile võib olla üks vastus, sõnadeta, sügav vaikus, mille sees, olemise enese sees, kogetakse kõiksuse vastust, kogetakse Ühte ja Ainsamat kui “õhkõrna puudutust” ja siis teatakse kogu jõululugu selles algusest lõpuni, teatakse Inimese lugu ning elumosaiik lubab end igasorti kivikestena kokku panna. Siis on meelevald, siis avaneb elu oma täiuses ja imelisuses, siis on “ristitee” selles tähenduses nagu Jeesus ütlebki: “Minu ike on hea ja minu koorem on kerge”, siis on elu rõõmulaul Issandale.

Kui inimene sünnib, siis ollakse heldinud, sest selles avaldub “loomise enese vägi” - sellepärast on jõulujutustus meile armas. See vägi ei kao kuhugi, vaid on kogu aeg, igas hetkes, siin ja praegu. Ka surmas murrab ta selgemalt esile, kuid ta pole vahepeal kuhugi kadunud. Vahepealne on hetk, sünni ja surma vahel, ja sõltub meist kui tõsiselt me püüame tabada seda, mis on praegu, seda hetke jälle ja jälle, kuniks ta saab meile olemiseks, sest siis me alles elame. “Teile on täna sündinud päästja...”, kus me ei vaata 2000 aastat tagasi, ei rända sinna oma meeles, ei otsi, kus on kohta sünnitada keiser Augustuse aegses Rooma impeeriumi Palestiina provintsis Petlemma külas, vaid me oleme valmis siin sünniks - Jumala sünniks meis, Tema puudutuses, õhkõrnas ja imevaikses hetkes, et saaksime “võitud”, saaksime meelevalla olla Jumala lasteks, jõuaksime lõpuks ometi oma päris koju...

Kõiksuse Looja, puuduta Mind nende paksude müüride taga, mille olen ekslikult ehitanud Sinu ja Minu vahele! Puuduta mind nähtamatute trellide taga, sadade ja tuhandete lugude taga, mis on loorina katmas mu Jumala nägu ja mille pärast ma ei suuda tabada Sind! Puhu Minusse Ennast, et kogu Mu olu meenuks ja peata siis potissepakedra, et võiksin näha Sind ilma keerlemata, valmina, tervena ning siis asuma täitma seda savinõu rõõmuks Sinule! Luba Mul leida jõululaps eneses ja sellele järgnev ja käia tõrkumata! Luba Mul ära tunda Üht ja Ainsamat ja olla ses...

Jutlus lisatud: 23.12.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee