JUMAL ON ARMASTUS

Meister Eckharti jutlus aastavahetuseks

 

JUMALARIIGI LIGIOLEK

 

 

Tundke, et Jumala riik on lähedal!

Lk 21, 31.

 

                Meie Issand ütleb, et Jumala kuningriik on lähedal meile. Tõesti, Jumala Kuningriik on meie sees nagu Paulus ütleb “meie pääste on lähemal kui me usumegi”. Nüüd me võime tunda sel moel, et Jumala Riik on meie ligi. Seepärast olgem agarad nende sõnade tähendust taipama. Kui oleksin kuningas, aga ma ei teaks seda, ei oleks ma mingi kuningas. Aga kui ma olen täiesti veendunud, et olen kuningas, ja kogu inimsugu usub samuti, ja kui ma tean, et nad pooldavad mu veendumust, siis ma tõepoolest olen kuningas, ja kogu kuninglik vara saab olema minu. Aga kui üks nendest kolmest tingimusest on puudu, siis ei ole ma mingi kuningas.

            Samal moel sõltub meie pääste Ülema Hea teadmisest ja äratundmisest, kes on Jumal Ise. Mu hingel on võime võtta Jumalat täiesti. Niisama kindel kui ma olen selles, et ma elan, olen ma selles, et midagi pole mulle lähemal kui Jumal. Ta on samuti lähedal asjadele, nagu puud ja kivid, kuid need ei tea seda. Kui puutükike saaks sama teadlikuks Jumala lähedusest kui peaingel, oleks puutükike sama rõõmus kui peaingel. Sellepärast on inimene õnnelikum kui elutu puutükk, sest inimene teab ja mõistab kui ligidal Jumal talle on. Ta õnnelikkus kasvab ja kahaneb vastavalt sellele kuis kasvab ja kahaneb ta teadlikkus. Ta õnnelikkus ei kerki sellest, et Jumal on lihtsalt tema ligi ja temas ja et ta võib Jumalasse sulanduda, vaid ta õnnelikus on selles, et ta teab Jumala ligiolekut ja armastab Toda ning on teadlik, et “Jumalariik on lähedal”. Kui ma nõnda näen Jumala Kuningriiki, ma vakatan selle mõõtmatusest, sest Jumala Kuningriik pole midagi muud kui Jumal Ise kogu oma rikkuses. Jumala Kuningriik pole väike asi: me võime kuidagi uurida Jumala loodut kogu maailmas, kuid see pole Jumala Kuningriik. Millises tahes hinges Jumala Kuningriik avaldub ja milline teab Jumala Kuningriiki, see hing ei vaja enam mingit inimlikku jutlust ega juhendamist; ta õpib sisemiselt ning on kindel igaveses elus. Kes iganes teab ja ära tunneb kui lähedal on Jumala Kuningriik talle, võib öelda koos esiisa Jakobiga: Jumal on selles paigas, ja ma tean seda.”

            Jumal on võrdselt lähedal kogu loodule. Tark mees on öelnud: “Jumal on oma võrgu laotanud välja kogu loodu üle, nii et igaüks, kes tahab Teda leida, võib seda ning  tunda Teda.” Teine ütleb: “Kes teab Jumalat õigesti, see tunneb Ta ära kõigis asjus.” Teenida Jumalat kartuses on hää; teenida Teda armastuses on parem; kuid karta ja armastada Teda koos, on kõige parem. Omada kosutavat ning rahumeelset elu Jumalas on hea; kanda elu valu kannatlikkuses on veel parem; kuid olla rahus valu keskel on üle kõige. Inimene võib minna põllule ja öelda oma palve ning olla teadlik Jumalast; ta võib ka minna kirikusse ja olla teadlik Jumalast; aga kui ta on rohkem teadlik Tollest, sest ta on vaikses paigas, siis on see tema enda puudus, mitte Jumala tehtu talle, sest Jumal on sarnane kohalolevana kõigis asjus ja paigus ja Tema tahe on anda end kõikjale, kus iganes kaugel Temast asutakse. See teab Jumalat õigesti, kes Teda teab kõikjalt. Püha Bernard ütleb: ”Kuis saab olla, et mu silm ja mitte jalg näeb taevast? Sest mu silm on rohkem taeva moodi kui jalg. Niisiis, kui mu hing teab Jumalat, ta peab olema nagu Jumal.”

            Aga kuidas hing jõuab sellise taevase seisundini, et tuvastab Jumala eneses ja teab, et Too on lähedal? Siis kui ta jäljendab taevaseid, mida võib kogeda üksnes kui ta (sisemine) rahu jääb rikkumata. Nii peab hing, kes tahab tunda Jumalat, olema juurdunud ning kasvanud Temas nii järjekindlalt, et ei kannatus, ei hirm ega lootuse puudumine, ei rõõm ega kurbus, ei armastus ega vihkamine või mistahes muu nähtus saaks rikkuda ta rahu.

            Taevased on kõikjal samamoodi kaugel maast, kui siis hing tahab kaugeneda kõigist maiseist asjust samamoodi, ei või ta olla mõnele asjale lähemal kui teisele. Ta peaks pidama samasugust eraldiseisu hoiakut nii armastuses kui vihkamises, omandamises ja loobumises, ta peaks olema samaaegselt surnud, alistunud ja ülestõusnud. Taevased on puhtad ja selged ilma määriva varjuta, väljas ruumist ja ajast. Midagi ihulikku seal ei ole. Nende pöörlemine on uskumatult vilgas ning sõltumatu ajast, kuigi aeg oleneb neist. Miski ei pidurda hinge rohkem sihile jõudmast kui Jumala tundmine ajas ja ruumis. Seepärast, kui hing tunneb Jumalat, ta peab teadma Teda väljaspool aega ja ruumi, sest Jumal pole kunagi ei ühes ega teises, vaid Üks ja üle neist. Kui hing tahab näha Jumalat, ei pea ta vaatama midagi ajalist; kuniks hing on hõivatud ajast ja ruumist või mõnest muust sarnasest objektist, ei saa ta Jumalat ära tunda. Kui ta tahab Teda tunda, ei tohiks ta sõbruneda olematuga (mittemiskiga – argiteadvuse mistahes objektiga). Üksnes see tunneb Jumalat, kes ära tunneb, et kõik loodud asjad on mittemiski. Kui miski loodud asi seatakse teisele vastu, see võib ollagi ilus mõnevõrra, aga kui see seatakse Jumalale vastu, ei ole see midagi. Ma ütlen veel rohkem: Kui hing tahab tunda Jumalat, ta peab unustama ja kaotama iseenda, kuniks ta vaatleb ennast, ei saa ta vaadelda Jumalat. Kui ta kaotab end ja kõik muu Jumalas, ta leiab end taas Jumalas kui tal on teadmine Tollest, ja samuti leiab ta kõik muu hüljatu täiesti Jumalas. Kui tahaksin teada ülimat head ning igavest jumalikkust, tõesti ma tahaksin neid tunda nagu nad on isekeskis lahus muust loodust. Kui tahaksin tunda tõelist olemist, tahaksin seda tunda nagu see on, mitte nagu see oleks väljalõigatuna muust loodust.

            Kogu Jumala olemus sisaldub ainult Jumalas. Kogu inimlikkus ei sisaldu ühes inimeses, üks inimene pole kõik inimesed. Kuid Jumalas tunneb hing kogu inimlikkust ja kõiki asju nende kõrgemas olemises, sest ta teab neid nende olemuses. Eeldades kellegi olevat ilusas ehitud majas: ta võib teada sellest palju rohkem kui too, kes kunagi pole majja sisenenud, kuid soovib sellest palju rääkida. Seepärast ma olen kindel, nagu ma olen enese olemises ja Jumalas, kui hing tahab tunda Jumalat, ta peab tundma teda väljaspool aega ja ruumi. Nõnda võib hing teada selgelt, kui ligidal on Jumala Kuningriik.

            Koolitatud mehed küsivad sageli, kuidas on hingel võimalik tunda Jumalat. See pole karmusest, et Jumala nõuab inimeselt palju käskides saavutada teadmist Enesest: see on Tema heatahtlikkus, et ta tahab hinge ajendada kasvama mahult, et võtta rohkem vastu, ja et Ta võib anda palju. Ärgu inimene mõelgu, et selle teadmise saavutamine on nii raske, kuigi see võib nõnda kõlada; ning tõepoolest, selle tee alustamine ja kõigist asjadest loobumine on raske. Aga kui keegi võtab selle sihiks, on elu kergem, hoopis meeldivam ning armsam, sest Jumal on alati sellises püüdluses koos inimesega ja õpetab teda selleks et tuua ta Enese juurde. Ükski inimene ei püüdle midagi nii innukalt, kui Jumal püüab tuua inimesi Enese tundmise juurde. Jumal on alati valmis, kuid meie peaaegu mitte kunagi. Jumal on meile ligidal, meie Temast väga kaugel. Jumal on sees, meie väljas. Jumal on sõbralik, meie võõrdunud. Prohvet on öelnud: “Jumal juhib õiget läbi kitsa raja avarasse paika, st tõeliselt vabad on nood, kes on saanud oma vaimu Jumalalt.” Lubagu Jumal meid kõiki järgneda Talle, et Ta võiks meid tuua Enese juurde. Aamen.

Jutlus lisatud: 26.12.2010

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee