JUMAL ON ARMASTUS

1. pühapäev pärast ilmumispüha

Jutlus 1. pp pärast ilmumispüha, Kristuse ristimispüha, 11. jaanuaril A.D. 2009 Juuru Mihkli kirikus, Mt 3, 13-15 tekstile.

 

Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: "Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!" Jeesus aga kostis talle: "Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!" Siis Johannes andis talle järele. 

 

Head kirikulised, armsad sõbrad! Meie rännak jätkub sealt, kus möödunud pühapäeval algasime – Jordani äärest. Ajaliselt on toimunud suur hüpe Joosua juurest Jeesuse juurde, kui tähele paneme, siis küllaltki lähedased nimed kõla poolest eesti keeles, samasugused ja samatähenduslikud heebrea keeles Jöhushua (“temas on pääste, temas on küllus”). Ka Mooses pärineb samast heebrea sõna tüvest “päästma” jasha.  Joosua ülesandeks pärast Moosest oli rahvas viia üle Jordani ning maa asustada ja korraldada elu. Rääkisime sellest, et tollaseid olusid arvestades polnud see lihtne, kuid Jumala abiga saadi hakkama – maa jagati 12 suguharu vahel, sõlmiti lepinguliit omavahel ning suguharude elu hakkasid korraldama kohtumõistjad. Seejärel tuli kuningriikluse periood, Iisraeli vägevus maailma-areenil, kuid sellega koos ka kaotati midagi väga olulist, Jumala rada. Ja prohvetid hakkasid rääkima sellest, et Jumala kariloomad on laiali aetud, karjased karjatavad iseendid ning et Jumal tuleb ise ja kogub oma karja, inimesed, kokku.

            Lähtekoht on sama – Jordani äärne, koolmekoht, Johannesel küll juba Jordani läänekallas, siinpoolne ala. Ja Jeesus tuleb pärast pikka vaikust - me ei tea Jeesuse eluloost selleni kuni ta tuleb Ristija juurde suurt midagi. On arvatud juuda traditsiooni järgi, et ta vanema pojana pärast isa varast surma täitis perevanema ülesandeid kuni tõenäoliselt järgmise poja täiskasvanukssaamiseni, siis “sai aeg täis”. Ta tuleb alguses Johannese lähikonda, ei avalda veel ennast. Kas Johannes aimab juba siin dialoogis midagi rohkemat, jääb ähmaseks, kuna hiljem pärimuse järgi ta saadab Jeesuse juurde oma õpilasi vangis olles küsima, kas tema on see, keda oodatakse, või tuleb oodata veel kedagi teist?

            Johannes ja Jeesus on sugulased – see võib teha olulise märkamise raskemaks. Ometi pidi Jordani ääres midagi toimuma, muidu ei oleks sellest nii palju pärimusi. Johannese uus nägemisvõime on ilmutus – me oleme ilmumisajas, mille annab Jumal. Selle võib võtta vastu ka nii, et sisu tegelikult ei taibata, kui imet lihtsalt, kui hetkevälgatust. Nagu Peetrus annab tunnistuse Jeesuse kohta, millele Jeesus vastab: liha ja veri ei ole seda sulle ilmutanud, vaid minu Isa, kes on taevas.

            Igal juhul tunneb Johannes, et midagi on teisiti, Jeesus pole sama, see, keda ta on tundnud. Sellepärast säärane dialoog, Johannese poolne tõrjumine. Johannes on näinud kogu Iisraeli, igaüht mistahes parteist, mistahes ühiskondlikust seisundist, ta on näinud inimest küllalt lähedalt, kuid Jeesuses on midagi muud, mis ei kuulu siia.

            See on nii nagu Kahlil Gibrani raamatus “Jeesus, inimese poeg”, kus Magdala Maarja (tollal veel prostituut) vaatab aknast välja ja näeb, et tema aias istub mees, kuid ei tule sisse. Ja ta pole selline, nagu ta on tundnud palju mehi, tema ümber on nähtamatu aura, mis annab talle ebamaise ilu, ta ei kuulu sellesse maailma. Teda ümbritseb valgus, armsus ja see, kuidas ta kõnnib või kuidas ta istub, meenutab kerjuse rõivastele vaatamata pigem valitsejat. Maarja palub teda mitu korda järjest oma teenija kaudu ja ise, kuid Jeesusel on talle öelda midagi muud: Olen su omaks võtnud. Ja pea meeles: need, kes ütlevad, et on su omaks võtnud, pole seda kunagi teinud ning need, kes ütlevad, et armastavad sind – keegi neist pole sind kunagi armastanud. Ja mina ütlen sulle, mina armastan sind ja ainult mina saan sind armastada.” Ja läks oma teed, kuid Maarja polnud enam endine. Umbes samamoodi kõlab Maarja laul Lloyd Weberi rokkooperis “Jeesus Kristus, superstaar”, kus Maarja on esimest korda segaduses – sest ta on kohtunud rohkem kui mehega, ta on kohtunud armastusega. Ja siin pole vahet, Maarja või Johannes, kestahes jüngritest, kestahes UT tegelastest, kes kasvõi viivuks on osa saanud Jumala ilmutusest, kas mees või naine, laps või rauk – nad pole enam endised.

            Johannese ristimine on meelaparanduse ristimine pattude andeksandmiseks. Kuidas sa teed seda armastusega, kuidas Jumalaga? Kuid Jumal armastab nii, et ta ei mängi enam peitusemängu, nagu ta tegi Moosesega, peites selle kaljuprakku oma möödumisel, nüüd saab Jumala avalikuks: “Olgu pealegi”, mida Elmar Silvester Salumaa tõlgib nõudlikumana: “jäta nüüd järele”, jäta puiklemine, sest nii pääseb valla “kogu õigus”.  Täieliku isekusega rüvetamata armastuses seisabki kogu õigus, seal sulavad õigus ja armastus ja teostatakse jumalikku terviklikkust. Armastuses saavutab õigus täiuse, siin pole enam kohta  vanadel arusaamadel, kes on ülal ja kes all, siin on kohaolu. Nii hakkab nüüd maa hõivamine uue moel, armastusega, meele uuendamisega, Jumala omaksvõtmisega nii nagu Jeremija kuulutas uuest seadusest. Aamen.

Jutlus lisatud: 13.01.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee