JUMAL ON ARMASTUS

4. pühapäev pärast ilmumispüha

Jutlus 4. pühapäeval pärast ilmumispüha, 30. jaanuaril A.D. 2011 Juuru Mihkli kirikus, Jh 6, 20 tekstile.

 

Aga Jeesus ütles neile: ”See olen mina, ärge kartke!” 

 

Head kirikulised, armsad sõbrad! Vee teema on meid saatnud ühtejärge juba kolmel pühapäeval alates Jeesuse ristimisest Jordanis ning kahel eelneval pühapäeval on evangeeliumilood viidanud pildile Samaarias, kus Jeesus kohtub naisega kaevul ja ütleb, et “kes iganes joob vett, mille mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” Nõnda on meile räägitud vee kahesugusest tähendusest, veest kui loodusjõust, kui ühest algelemendist – nagu juba vanades kultuurides täheldati; ja veest teises tähenduses – sisemises, st kui Jumal tuleb oma Pojas, siis üksnes selleks, et vallandada meis elava vee allikas sõnadega, armastusega, kohaoluga.

            Nii pole ka tänases loos kuidagi teisiti, kogu evangeelium kokku ka mitte, eesmärk (või seesmärk) on sama: Jumal on tulnud otsima oma kadunud karja, Inimest, ja otsib muistseist aegadest saadik tänase päevani välja. Otsib sõnas ja sakramendis, otsib kuus, päikeses ja taevatähtedes; tormituules ja tulemöllus ning maavärisemises; kõigis neis imedes, millest Ta pajatab Iiobile selle raamatu lõpus, kui Ta küsib Iiobilt, kes on tulnud Jumalaga rinda pistma (tulnud kohtusse, et selgitada, kel on õigus), küsib retooriliselt: kus oli Iiob siis kui Jumal kõike seda imelist tegi ja teeb siiani – ja Iiob omal kummalisel viisil on otsimisele vastanud ja läinud lõpuni ning kohtunud Jumalaga. Kohtunud nii nagu esiisa Jaakob Piibli pärimuses, olnud kavaldaja ja petis ning pidanud seepärast põgenema vanema venna eest ja hiljem äia eest ning jäänud kahe leeri vahele, kust horisontaalsel pinnal enam polnud kuhugi põgeneda, nüüd jäi vaid avanemise võimalus taevasele mõõtmele ja Jaakob avanebki ja saab nimeks Iisrael, mida seletatakse ka lahti: “sest sa oled võidelnud inimestega ja Jumalaga ja oled võimust saanud”. Nõnda on selle otsimisega ja sellele vastamisega, ja see pole lai maantee, vaid kitsas rada, umbes nii nagu Meister Eckhart sellele viitab ühes oma jutluses: “See pole karmusest, et Jumala nõuab inimeselt palju käskides saavutada teadmist Enesest: see on Tema heatahtlikkus, et ta tahab hinge ajendada kasvama mahult, et võtta rohkem vastu, ja et Ta võib anda palju. Ärgu inimene mõelgu, et selle teadmise saavutamine on nii raske, kuigi see võib nõnda kõlada; ning tõepoolest, selle tee alustamine ja kõigist asjadest loobumine on raske. Aga kui keegi võtab selle sihiks, on elu kergem, hoopis meeldivam ning armsam, sest Jumal on alati sellises püüdluses koos inimesega ja õpetab teda selleks et tuua ta Enese juurde. Ükski inimene ei püüdle midagi nii innukalt, kui Jumal püüab tuua inimesi Enese tundmise juurde. Jumal on alati valmis, kuid meie peaaegu mitte kunagi. Jumal on meile ligidal, meie Temast väga kaugel. Jumal on sees, meie väljas. Jumal on sõbralik, meie võõrdunud. Prohvet on öelnud: “Jumal juhib õiget läbi kitsa raja avarasse paika, st tõeliselt vabad on nood, kes on saanud oma vaimu Jumalalt.”

            Esmase hirmu pärast peab Jumal ikka ütlema: Ärge kartke! Ütlema ikka ja jälle, sest nii keeruline ja raske tundub pöörduda tagasi sissetallatud rööbasteelt. Mitte üksnes ei tundu, vaid ongi raske, niisama keeruline kui lapse käimaõppimine – kuid millise innuga ta seda alguses teeb, sest pole veel tabusid, pole hulganisti piiravaid mõtteid, on vaid sirgumine horisontaalasendist vertikaalsele, loomade maailmast inimese omasse. Mõelge, millise evolutsioonilise protsessi teeb inimene läbi alates eostamise hetkest kuni sünnini: ainuraksest imetajani ja sealt edasi. See algne innukus ja kasvõi jonn saada liikuma, avardada piire, avastada maailma, vaadata üle koduaia, asendubki mingil hetkel stagnatsiooniga, apaatiaga nii nagu laulusalm ütleb nagu halvav loits: “laps oot, see aeg on kiire tulema...!” Vabaduse tee on kusagil käänanud võssa, lõng, mis peaks koopast välja juhtima, on risti-rästi ega juhi enam kuhugi, enamik neist, kes on naeratades juhtinud mind rajale, on ise samuti sisemiselt suures hirmus ja teadmatuses.

            Sellepärast hõljub siin kuuldud loos, nagu Piibli alguse loomisjutustuses, “Jumala Vaim vete kohal” – vaigistades kaose jõude. Ristija Johannese sõnadega: “see ongi, kes ristib Püha Vaimuga.” Jeesus kõnnib veel peal, Matteuse pärimuses proovib Peetrus ka, kuid vajub üsna pea sisse, alguses saab (nagu lapsedki), siis hakkab arutlema ja vajuma. Veepealkäimine on Johannese evangeeliumis vahelugu imesöötmisele, viidatakse aga sellele, et inimesed ei “näe”, kes siin teeb tegusid, sest nad ei vaata vaimsete silmadega, vaid kõhuga, Jeesus ütlebki: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.” Ja kogu järgnev kõnelus, jälle johanneslikult pikalt ja mitme eri nurga alt vastamine inimeste küsimistele, vastamine nende koputamistele, palvetele, et nad taipaksid. Ja väljaöeldult: “Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.” Ja hiljem: “Mina olen eluleib...Kui keegi seda leiba sööb, siis ta elab igavesti.” Imed ei loe midagi, kui pole silmi nägema, kõrvu kuulma. Imed on kogu aeg, kogu elu ongi ime, imelisemast imeline ime – ja pole pandud luku taha Looja poolt. Laps näeb seda, kui ta hakkab käima ja pürgib selle poole, suur inimene tavaliselt enam ei näe, või näebki, kuid on selle algimpulsi kaotanud ja löönud käega. Kuid Jumal ei ole käega löönud – Tema käib edasi oma otsatut rada ja valab välja oma mõõtmatut armastust ja ilmneb kasvõi ühesainsas lumehelbes ning sellestki võib leida kõik. Aamen.

 

 

Jutlus lisatud: 30.01.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee