JUMAL ON ARMASTUS

3. pühapäeval enne paastu

Jutlus 3. pp enne paastuaega, Mt 20, 1 - 10 tekstile.

 

Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas ja ta ütles neilegi: "Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!" Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: "Mis te siin kogu päeva jõude seisate?" Nad ütlesid talle: "Meid ei ole keegi palganud." Ta ütles neile: "Minge ka teie viinamäele!" Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: "Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!" Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari...

 

            Head sõbrad! Mitmed UT tekstikäsitlused vaatavad seda kuuldud perikoopi koos eelneva pildiga: “Rikas mees ja igavene elu” ja miks mitte üleeelmise pildiga “Jeesus õnnistab lapsi”: Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!” Siin ongi ehk võti edasise mõistmiseks, see laste pilt ja sõnad. Rikas noormees ei ole enam “laps”, ta on andnud oma südame juba millelegi (asjale) nii, et enam ei lase/ ei julge lahti lasta – laps veel nii ei karda, ei karda üldse, mida pisem ta on, mida lähemal ta on loomisaktile ja Loojale. Jeesuse vastus rikkale noormehele on jüngritele jahmatav (loeme seda ka Mt 19, 16-26); Elmar-Silvester Salumaa õiendab just selle sõna tõlke kallal, öeldes, et “hämmastuma” ei viita olukorrale täiesti, vaid “jüngrid jäid kohkumusest lausa keeletuks” – kes siis üleüldse pääseb Jumala riiki? Ja siin tuleb ilmselt meelde tuletada taas ja taas, et Jeesuse vastus rikkale pole sotsiaalne sõnum, pole must-valge skeem, kus vaesed on eriolukorras, kus neile on juba õndsus tagatud. Vaesus võib olla samasugune või suuremgi takistus taevariiki pääsemiseks, sest silm ripub unistuste küljes saada rikkaks, jõukaks jne. Jumalariigis võib olla rikas ja vaene, kuid sisemises tähenduses: rikkad armus ja vaesed ehk alandlikud.

Jüngrid on olnud Jeesusega tänast pilti kasutades varahommikust saadik, nad on Peetruse sõnadega “jätnud kõik maha ja järgnenud ...”, nende tasu peaks olema suur, kõige suurem!? Nii me argiselt arutlemegi ja ühes kohas Jeesus isegi kiidab seda asist arutlust: “sellesinatse maailmaajastu lapsed on arukamad”, ehk agaramad omi asju korraldama kui jumalariigi lapsed. Siin aga sellist arutlust/agarust ei kiideta – lugege kodus veel sellele perikoobile järgnevat pilti “Igatsus au järele”, kus Sebedeuse poegade ema tuleb oma poegadele magusamaid kohti kauplema jumalariigis. Siin käib hoopis peenem mäng, siin öeldakse sisuliselt seda, millega Jeesus alustab ja mida kuulutas Ristija Johannes: suund on vale, pöörake ringi, ehk alustage laste tasandilt uuesti, “sest selliste päralt on jumalariik...”. Siin laseb Jeesus jälle telgid maha võtta ja lahkuda sellest “paradiisist”, mis inimene omale ise kokku ehitab. Sest selles “paradiisis” pole armu rikkust ega alandlikkust, siin on ikkagi väline sära, hierarhia ning kõik muud institutsionaalsed atribuudid samal moel kui mistahes maises riigis. Kuid need valitsejad jäävad viimasteks, nagu rikas noormees, kelle südames polnud ruumi Jumalale, või vaene, kelle südames pole ruumi ihade ja soovide kõrval. Kui nüüd Jumal annaks järgi mustale või valgele, mis siis saaks? Siis oleks jüngrite järel uks pandud kinni ja mitte ühe lukuga vaid seitsme ja rohkemaga ja mis võimalus oleks siis meil, õhtumaalastel hilisel õhtutunnil. Mis siis jääks meile - ulgumine ja hammaste kiristamine? Jumal tänatud, Jumal on suurem!

Ja isegi kui kasutame päris argiseid pilte, mis praeguses majanduslanguses on paremini mõistetavad ning vaatame tänast evangeeliumikatket ühiskondlikul tasandil, siis näeme, et esimeste positsioon on igati parem, nende palk ongi suurem. Kui paneme end nende ossa, kes peavad pika päeva või päevi või kuid ootama, et saada tööle, et toita peret, et maksta laene, et , et, et..., siis näib see valu otsatu, see ootus ja lootus; ja siis võib see saabuv õnnepäev olla sama haletraagiline kui mitmed lood Vene kirjanduses, kus rahakoti leidja jookseb sõgeduses koju ja saab südamerabanduse ja selgub, et rahakott oli tühi. Kui inimene jääb ainult horisontaalsele pinnale, suletud ringi, siis on sellised lood võimalikud; sealt on mõistetav tänapäeva haigusena kasiinosõltuvus ja jackpoti ootus. Evangeeliumilood pole kunagi nii meeletud, sest Jeesus toob teise tasapinna, muu olemise, inimesele väga lähedale – pakub talle jumalariigi võtit... Mõneti sarnane meeletus ning teisal väljavalimine esineb tähendamissõnas “Kadunud pojast”, kus loo kandev osa jääb sellele pojale, kes on kodus. Teine tuleb viimasel tunnil, teda pärjatakse, ta on loo peategelane, kuid kandev telg on olnud teise, koduse poja, kanda. Sest viimane on kandnud märkamatult igapäevast koormat ja tal on olnud iga päev pärg peas, kuid ta pole seda märganud, nüüd märkab venna peas alles ja muutub kadedaks. Ja isa kinnitab talle: “Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd on tarvis pidutseda, sest su vend oli surnud ja on jälle elusaks saanud, ning oli kadunud ja on jälle leitud.”

Nõnda on tänases loos esimestena tööle võetud need,  kel on olnud võimalus kanda pärga hommikust saadik, pärga, mis (ka päikeselõõsas) ei närtsi. Kuidas me kutsele järgneme, kas rahulolevana ja tagasi vaadates, et näe, paljud jäid maha, ma olen ilmselt parem; või tänulikuna kogu oma ihu ja hingega, lastes end haarata tervikuna, täiesti ning olla üksnes kiituselaul, kus puudub uhkus ja haletsus, ihad ja paadumus. Olla nii, et päev läheb helgemaks ka neile, kes ei saanud kutset (Piiblis laiemalt: kes ei „näinud ega kuulnud“). Olla selles, mis on (seda lauset mõistetakse tihti valesti). Üksainus hale pilk selja taha on väljakukkumine sellest („tagasi ei vaadata!“), ja tardumine ehmatades või hämmeldudes – esimesed ja viimased on niikaua kui igatseme olla kusagil ees või taga (mõttes ju ainult nõnda teemegi: liikumine ajas ette ja taha). Siin ei peaks nägema kahte valdkonda: äraminejad ja mahajääjad, vaid ühte: kohalolijad – sellele viidatakse päeva lõpus palka jagades; Jumal oma suveräänsuses („Ma olen kes Ma olen“), oma kohtus (kui kasutada metafoore Tema kirjeldamiseks) on Ise õigus ning taipavad seda need, kes on samal lainel.  Esimesed ja viimased vahelduvad kiiresti, niisama kiiresti kui meie mõttemeel hüpleb sinna ja tänna. Ainus mis püsib, on PRAEGU. Jumal on praegu, ainult siin ja praegu, sellepärast on Ta palgast (kohtust), Ta armust tihti keeruline aru saada – see on üle mõistuse, see on suurem kui mõistus, see on vaiksem kui mõistus – hoopis hoopis vaiksem.  Mitte millal me läheme vaid kuidas me läheme on siin fookuses, kuidas me oleme. Kas ikkagi midagi saamas, ootamas, ja pettumas jälle ja jälle; või olles praeguses, olevikus (ainult selles on alandlikkus ja alistumine) – JA SIIS ON MEIE PALK ALATI SUUR! Aamen.

Jutlus lisatud: 17.02.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee