JUMAL ON ARMASTUS

2. paastuaja pühapäev

Rm 5, 1-2

 

Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele
armule, milles me seisame
...

 

            Head sõbrad, õed-vennad Kristuses! Nii hea on lugeda, kuidas Paulus ütleb: et me nüüd oleme saanud õigeks usust...; kõik eranditult, igaüks  kes loeb (loe: kes usub). Millest Paulus räägib, millest Piibel, millest usklikud, kui nad räägivad “usust”? Mis või kes see on, kuidas see on – kas on? Jeesus küsib Luuka evangeeliumis: “...kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”

            “Uskuma” piibliheebrea keeles (´āman – meile hästi tuntud “aamen”) on mitmete varjunditega ja tähendab põhiliselt: “kinnitas, toetas, hoidis püsti”, aga ka “toitis” või samast tüvest “kasuema, amm; kasuisa” jms. Samamoodi kutsuti üht Egiptuse ürgjumalust, hiljem peajumalat – Amon ´it, kelle nimi tähendab “varjul olev, nähtamatu”. Sarnane mõttelaad esineb ka Vanas Testamendis – Jumal on nähtamatu; “kes mu palet näeb, peab surema”; kuid mitte igal pool ja igal ajal – on neid, kellele JHWH end ilmutab ja sõnumi annab; mõni võib teda vaadata “selja tagant”; mõnele ilmub ta maavärisemise, tormituule ja tulemöllu järel “mallisas tasases hääles” – peaaegu märgatamatus ja kuuldamatus (vaikuses). Amon ´it kujutati ikkagi mingisuguse kujuna (algupära ei teata), iisraellased oma Jumalat mitte – Lion Feuchtwanger kirjeldab “Juudi sõja” triloogias Jeruusalemma vallutajat Titust, tulevast keisrit, kes vallutaja õigusega ning suure uudishimuga siseneb templi kõige pühamasse paika (sest keegi ei tea täpselt, mida juudid seal kummardavad) ja tõmbab eesriide kõrvale ning jahmub: seal pole ühtki kuju, seal pole midagi; triloogia järgi ta ei saagi sellest üle, sellest mõistatusest, sellest et polegi kedagi, samas on uhke tempel ja teenistus jms. Mõistus ei võta seda vastu, ei saa sellega hakkama.

            Jeesus on teist meelt: “Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt.” Midagi ei ole varjus ega peidus ega salajas. Usk ka ei ole midagi salajast, Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis tihti “tõesti, tõesti ... (āmen, āmen), ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu,” või “...kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.” Jeesus on Isast tulnud, ta teab varjatut, kuid ta ütleb veel: “Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse,” ja veel: “Mina ja Isa oleme üks.” Pange üks ja üks kokku ja mõelge, või pigem ärge mõelge, hoopis kuulake – kusagil on seesama “mallis tasane hääl”.

Paulus jätkab mõtet sellega, et kellel usk on, see kiitleb ka viletsusest, sest viletsus  toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse ja lootus ei jäta häbisse. Meister Eckhart jutlustab “Tõelisest kuulmisest” kasutades Siiraki tarkuseraamatu ütet: “Kes mu sõna kuuleb, ei jää häbisse ...” (24, 22), ja selgitab, et tõeline Sõna kuulmine võrdub armastuse leidmisega ja illustreerib seda näitega apostel Paulusest: “Ma selgitan seda Püha Pauluse ütelust (“ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased”). Kõrgeim loobumisakt inimesele on Jumala pärast anda ära Jumal; ja see on, mida Püha Paulus tahab teha; anda ära kogu õnnistus, milleni ta võib jõuda Jumalas. Kui Jumala pärast antakse ära Jumal, Jumal siiski jääb temaga, nagu Jumala olemus on temas; ja ei ole ühtki Jumala tundmust ega vastuvõtmist. Kes selline on, on tõeline inimene; sellele ei saa juhtuda mingit südamevalu, mitte rohkem kui seda juhtuks taevases olemises. Ses hetkes on midagi, mille hing omandab, mingil moel nn veresuhte Jumalaga. See on üksolemine, ühendus mittemillegagi, see on mittemidagisus, mitte miski. Kõik loodu on eimiski, kõik kauge ja võõras hingele. Suudan ma aga leida iseennast ühes selles silmapilgus, siis selles ongi puhas olemine ja ma saaksin end vaadelda nii väiksena, et jääksin märkamata.” Sellist olemist ja ühtlasi märkamatuksjäämist sarnastab Eckhart taeva inglitega, kes teenivad loodut – nad ei usu, nad on usus. Paulus ju ka räägib protsessist: usk, rahu, kiitlemine, ... lootus ja see, mis häbisse ei jäta on armastus.

Hiljaaegu ETV-s nähtu film “Jumalaga kohtus” selgitab usu protsessi: kogu tegevus toimub Auzwitsi koonduslaagri barakis, kus juudid on moodustanud kohtu Jumala vastu ning kuulavad tunnistusi. Enamus arvab midagi ja toob näiteid elust ja Piiblist, et Jumal pole käitunud hästi ei oma rahvaga ega teistega – kohtuotsus kõlab: Jumal on lepingut rikkunud! Keegi küsib siis rabi käest: Jumal on süüdi mõistetud, mida me teeme – ja rabi vastab: nüüd palvetame... !

Jutlus lisatud: 02.04.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee