JUMAL ON ARMASTUS

4. paastuaja pühapäev

Jutlus 4. paastuaja pühapäeval 03. aprillil A.D. 2011 Juuru Mihkli kirikus Jh 6, 33-35.

 

            Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu." Siis nad ütlesid talle: "Issand, anna meile alati seda leiba!" Jeesus ütles neile: "Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.    

 

Head kirikulised, armsad sõbrad! Pihi alusena kuulsime Jeesuse vastust kreeklastele, kes tahtsid teda näha, neile tuttavas kontekstis (kreeklases saavad vastust seostada Demeteri müsteeriumiga, looduse surma ja taassünniga, nisuiva surma ja tärkamisega): “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!” Kreeklased tahavad Jeesust näha, Jeesus annab viite, kuidas teda “näha” – et nad “nähes näeksid ja kuuldes kuuleksid”.  Ta ei räägi fassaadist, vaid sisust – jumalariigist, mis on seespidi teie sees. Paljud tulid, et näha seda imemeest, kes teeb söötmisime, kõnnib üle järve, tervendab haigeid, äratab surnuid – kui nad küsivad ausalt, siis nad saavad ka ausa vastuse – iseasi on see, kuidas nad vastusega ümber käivad (kas see sobib nende nägemusega, nende plaanidega). Jeesus ei tee hinnaalandust, ei tollal ega täna: kui sa tahad näha, siis vaata – vaata oma hingepõhja välja – näe/koge seda, mis on sinusse juba Jumala poolt kirjutatud, kuidas sa oled Jumala kangastelgedel kootud või potisepa kedral voolitud – Jumal on pannud ennast sellesse töösse, loodusse. Ainult väline vaatlus ei anna isegi õrna maiku sellest imest, tõelisest imest – imest, mida Jeesus püüdis imetegudega vallandada neis, keda ta tervendas, aitas, kui neis, kes seda seirasid.

            Mooses aegsel kõrberännakul jagatud manna oli väline ja varsti oli taas nälg, kuid ka selles imes oli sügavus, taevalik avarus – nii nagu käsutahvlites. Mitte manna kui nähtus, vaid kui Jumala antu, samuti käsutahvlid – Jumala riik tuuakse sellega inimesele nii lähedale. Kui inimene näeb ainult mannat, või käsutahvleid (ka seda, mis on sinna kirjutatud; ja isegi kui ta püüab nende järgi kõigest väest) ega näe rohkemat, ei koge rohkemat – seda ruumi, mis Jumala ligiolekuga on võimalik kogeda – siis on kõik pindmine, isegi jooneline või punktimaailm, nagu Edwin Abbott kirjeldab oma “Lapikmaas” ruudu šokki, kui ta kohtub kuubiga. Mingeid piire ei ole loodupäraselt, Jumala poolt vaadates, kuid tajumispiirid on harjumuste välja kujundatud: ruut on harjunud nägema pinnaliselt (kujutage ette, et vaatate laual asetsevat münti lauaserva kõrguselt – siis on see vaid triip, joon, kus tsentrist äärepoole kontuur hajub) ja ta ei saa alguses kuubist aru, kui see kirjeldab ruudu maailma ülalt nähtuna. Nõndasamuti on inimese ja Jumalaga, nende kohtumisel: kartus ja ähm niikaua, kuni lastakse oma piiridest lahti, kuni alistutakse.

            Keskaegne ikonograafia ja muusika oli ilma perspektiivita ja ilma kontrapunktita nagu Jeesuse vastuses Nikodemusele vaimu kohta: “Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud vaimust.” Selline jumalalaste seisund.  Kui vaimu ja kõiksust kujutatakse ikoonil ja muusikas, siis puudub punkt vaatleja, kuulaja jaoks – need on ruumilised ning sina oled selles ruumis (VT lauluraamatus ütleb laulik Jumalale: Tagant ja eest sa ümbritsed mind; ei ole paika ilma pääl, kus Sind ei oleks). Nii kaua kuni seistakse ikooni ees (Jumala akna ees), seistakse väljas ja kõike vaadatakse nagu teadlased: väliselt – ja siis kõik kirjeldused on välised (nii on müütides, nii muinasjuttudes, nii pühakirjades – ja ometi on neis viidatud rajale, mis viivad uksest sisse, tagasi “paradiisi”).

            Jeesus kutsub sisse, pulmapeole – akna taga peost osavõtmine on selline tuhkatriinu kurb lugu – kuid inimese koht on sees, peos (sobib ka Jumala käsi), sest see pühitseb ja siis on püha. Siis lakkab nälg ja janu, siis lakkab otsimine ja igatsus, ootamine ja lootmine, “siis oleks vaid jumalariik” (Uku Masing on nõnda kusagil oma luuleridades refräänina korranud). Kuid näha teda ja minna Tema juurde ei ole väline minek, vaid sisemine rännak eneses. Ristija Johannes ja Jeesus alustavad ühtemoodi oma kuulutamist: “Parandage meelt (arami ja heebrea keeles sõna šub “pööras ringi, pööras tagasi (koju)”), sest taevariik on lähedal. Teisisõnu: tulge nüüd ometi koju te kangekaelsed lapsed! Alistuge eneses või lõdvestuge eneses ja Jumalas! Avastage oma süda ja selle läbi ruum – jumalariik siin ja praegu. Nii palju on Piiblis öeldud: tulge tagasi inimeselapsed, pöörduge tagasi...ja rõõmustage (tänase pühapäeva vanakiriklik pealkiri laetare)! Aamen.

 

Jutlus lisatud: 03.04.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee