JUMAL ON ARMASTUS

Palmipuudep├╝ha

Jutlus Palmipuudepühal 28. märtsil A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus Fl 2, 5-8  (Pauluse kiri Filiplastele) tekstile.

 

Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks, ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast ongi Jumal tema ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, nii hästi taevaste kui maapealsete kui maa-aluste omad...

 

 

 

 

 

            Head sõbrad, õed-vennad Kristuses! Sumeri mütoloogia järgi tehti inimene selleks, et vabastada jumalad raskest tööst – inimene tehti jumalate orjaks. Erinevates mütoloogiates kumab läbi see, et osa jumalaid (jumalannasid) tunnevad piinlikust inimese raskest põlvest ja püüavad neid abistada; seda enam, et inimese valmistamisel sumeri versiooni järgi kasutati ka jumal Enki verd, mis segati savi sisse. See motiiv on kandunud edasi ka Piiblisse, loomislugudes ja mujal on üsna palju sumeri mõju, kus inimene tehakse samuti savist ja kus Jumal puhub inimesse (inimese ninasse) “elavat õhku ja inimene sai elavaks hingeks”. “Elav hing” (hbr keeles nephes hajja) ongi piltlikult see jumalik osa, Jumala veri inimeses, see mis pulseerib, see mis annab elujõu, see mis annab tahte ja õige sihi, see mis annab kõik, see mida me peaksime pidama eluks endaks. See on inimese põhiplaan, vundament, kuhu Jumal laseb inimesel hakata ehitama maja. Maja plaan on samuti olemas, universaalne projekt igaks ajastuks, kuid inimene on selle unustanud ära – nii sünnivad vildakad majad, või uhkeldavad või poolikud (pooleli jääb siis, kui tuntakse ära, et see pole päris projekt, see pole see, mida Jumal silmas pidas) või hullumajad.

 

 

            Aga Jumal ei jäta midagi pooleli, sest Tema teab. Ja nõnda saadab ta ikka ja jälle kellegi, kes on näinud päris maja plaani, kes teab inimese põhjusmõtet ja kes selle annab edasi. Nõnda on kõikides kultuurides, religioonides, sellele viitavad prohvetid ning keskendub Kristus. Sellele suundub Kristuse rada, tee, mida mööda minnes leitakse üles kaotatu. Nähakse Jumala varju ja tuntakse ära veri, mis andis ja annab savile elu. Selles nägemises ja äratundmises ongi “Jumala nägu”. Piibli loomislugudes 1 Mooses rmt 1 ja 2 peatükis valmistatakse inimene kui liik (1 Ms 1, 27) ning kui üksikisik (1 Ms 2, 7; Piiblis kasutatakse “näo” kohta kahte oskussõna: hbr ´aph ja tsalam – esimene põhitähenduses “nina, ninasõõrmed”, kustkaudu Jumala puhub inimesse “elavat õhku” ja viitab jumalikule inimeses ja elujõule; teine põhitähenduses “kuju, sarnasus, paljas, tühi jms” ja mis vanemas heebrea piktograafkirjas viitab inimesele kui “jumala varjule”). Kui see rada ja plaan selgeks saab, siis on ainult tänu ja ülistuslaul, nii nagu kuuldud varakristlikus hümnis Jeesusele Kristusele. Siis “nõtkub iga põlv” – piltlikult kummardutakse oja äärde rüüpama eluveeallikast;  see pole enam orjalikkus, lömitamine, vaid teadmine ja üle kõige tänu – ja juuakse rõõmu.

 

 

            Nõnda nõtkutas põlve ka Maarja, Jeesuse ema, kui talle toodi sõnum, et ta peab saama käima peale, ning tooma ilmale poja, kellele pannakse nimeks Immanuel. Sellele keskendub paastumaarjapäev, tuues nädal enne vaikse nädala keskseid sündmusi (suur neljapäev ja suur reede) meelde selle, kuidas Jeesuse lugu algas. Kuidas Jumal valib inimesele nii selge tee, nii lähedase, nii armsa – ta läkitab oma poja naise kaudu, ema kaudu, ema südame kaudu – mida siis veel, kuidas siis veel? Maarja kõhkleb korra (see teeb asja veel lähedasemaks), ja tunneb hirmu; ingel ütleb: ära karda! Ja Maarja loobub enda omast, võttes Jumala “kuju”. Iga ema süda teab seda kuju, armastuse kuju, nii lähedast ja nii kauget, nii võõrast; ja heitleb selles lahknevuses, sest see on teinud ränka valu. Ja poeg tõmbab end lahti nabanöörist ja korra veel; ja on tühjus ja on vaikus.

 

            Ja Poeg sõidab sisse Jeruusalemma ja rahvas hüüab: “Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” Hüüab, kuid on ehmunud, sest ratsanik istub alandlikult emaeesli sälu seljas, mitte võidukalt valgel ratsul. Ja ütleb sisimas muistse prohveti kombel: “Ära karda, Siioni tütar (Piiblis ei eristata sugusid: “Siioni tütar” tähendab tsiviilelanikkonda; pojad on tavaliselt üldtähenduses “lapsed”, nagu näiteks kass “poegib”; Paulus ütleb tihti “vennad”, mõeldes kõiki armsaid koguduses, nagu ka eesti keeles “vendlus” ja kummaliselt “õelus”)! Ennäe, su kuningas tuleb sulle, eeslisälu seljas istudes.” Ja veel korra käriseb nabanöör, kui rahvas hüüab järgmistel päevadel: “Löö ta risti!”

             Palmipuudepühal seisame me kahe rõõmulaulu vahel: esimese ja teise sündimise vahel. Ja siin on palverändurite hõiskeid ja siin on vaikust, mis sunnib kive kisendama. Ja me vaatame seda hirmu ja hämmeldusega, rõõmu ja pisaratega ja siseneme vaiksesse nädalasse. Ning kusagilt sosistab Jumal meile Heebrea kirja mõttega: Täna, kui te Tema häält kuulete, ärge tehke südant kõvaks! Aamen.

 

Jutlus lisatud: 15.04.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee