JUMAL ON ARMASTUS

Kristuse ülestõusmipühad

Jutlus Kristuse ülestõusmispühadel 24. aprillil A.D. 2011 Juuru Mihkli kirikus Jh 20, 19-22 tekstile.

 

            Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: "Rahu teile!" Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: "Rahu teile!

 

Head sõbrad, kaks tuhat aastat on ülestõusmispühade hommikul kõlanud rõõmuhõiskav: “Kristus on üles tõusnud!” Ja sellele on vastatud: “Tõesti (hbr “aman” – “usun kindlalt/tean”), ta on üles tõusnud!”  Paljudes kirikutes viiakse läbi öiseid vigiiliaid, päikese tõusul kostavad pasunate tervitushelid kiriku tornidest (selline eshatoloogiline sümbol, lõpuaegade kirjeldused fanfaaride helidest ja trummide põrinast, ilmalikus sfääris pikka aega on nõnda viidatud valitseja tulekule või valitseja määruste teatavakstegemistele – kõik on hoopis teistmoodi häälestunud. Evangeeliumipiltides inimesed jooksevad, täis ehmu ja ärevust: “Nad on ta (õpetaja, Jeesuse) hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.” Peetrus ja Johannes jooksevad võidu; Emmause teel ülestõusnut näinud ja hiljem lauas sellest aru saanud, tormavad vastu ööd veel Jeruusalemma teistele sellest rääkima. Hoopis teine pilt kui neljapäeval, reedel, laupäeval – vaikusest on saanud ärevus ja möll.

            Jeesus ütleb ent: “Rahu teile!” Näitab kätes ja jalgades olevaid haavu; Luuka evangeeliumi järgi küsib süüa, et vaigistada möllu õpilaste sees (kes süüa küsib, pole tont ega vaim).  Varem on Jeesus vaigistanud tormi Galilea järvel, käsutanud vakka seestunud inimesi, tervendanud, Laatsaruse hauast välja kutsunud ja palju muid tegusid – need ajasid inimesed ärevusse nõnda, et Jeesus peab end peitma mitmel korral nende eest. Siin ta enam ei peida, pärast kahte päeva, pärast “Joona tunnustähte”. Sest tal on öelda inimajaloo olulisem sõnum, või parem veel, Ta on inimajaloo olulisem sõnum: “Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!” Meie vastus temale oleks, et me teame, mida nende võtmetega teha – kus on uks ja milline lukk...

            Kuidas me selle sõnumi ära seedime, kuidas vastu võtame? Kas see rahu mahub meisse, kas püsib – “oma rahu ma annan teile, mina ei anna nii nagu maailma annab.” Evangeeliumid räägivad, et enne ristisurma, kui Jeesus lähenes Jeruusalemmale, ta nuttis linna pärast: “Kui sa vaid teaksid, mis sulle rahuks vaja on!” Tollane ülempreester Kaifas pidas silmas poliitilist rahu ning nägi, et “parem on kui üks sureb, kui et kogu rahvas hukka saaks!” Pilatus andis järgi juutide survele ning mõistis Jeesuse surma pärast seda, kui teda ähvardati keisri vastalisusega. Juudas Iskarioti motiividest pole kunagi aru saadud – evangeelium mainib rahaahnust. Peetrus salgab õpetajat kolmel korral, kuna tahab lõkkesoojale lähemale. Õpilased jäävad pärast kosutavat õhtusöömaaega magama, ei märkagi Jeesuse toimuvat heitlust. Üks kahest surmamõistetust Jeesus kõrval pilkab teda, teine oskab surma palge ees vaikida ning Jeesus teeb ta omaks. Võiks vaadata Vana Testamendi inimesi, kuidas need on käitunud Jumalaga, leiaksime sarnaseid motiive, millele Jeesus viitas mõistukõnes “suurest banketist”, kus kutsutud leiavad ettekäändeid (seadusest tulenevaid, juriidiliselt vettpidavaid), et mitte minna.

            Kas täna on midagi teisiti? Kas inimesed on muutunud? Kas ülestõusmise sõnum on jõudnud kohale? Mäletate ilmselt mõistujuttu vaesest Laatsarusest ja rikkast mehest; kuidas seal pildid muutuvad (nagu elusituatsioonidega ongi), kuidas esimesed saavad viimasteks ja vastupidi: kuidas kehvasse sattunu tahab, et hoiatataks tema vendi, et neil ei läheks samuti ja vastust: kui nad pole kuulnud Moosest ja prohveteid, ei nad siis kuule ka toda, kes surnuist üles tõuseb. Ülestõusmise järgsed evangeeliumipildi räägivad sellest, et Jeesus hakkas uuesti oma õpilaste silmi avama, avades Pühakirja tekste; julgustades ka kinnitades neid vaimuga, leivamurdmisega (armulauaga). Moosesest ja prohvetitest alates, Jeesuse tegevusega kulmineerudes, meie ajani ühtekokku kolm tuhat aastat: õpetusi, meenutamisi, imetegusid, surma ja ülestõusmist. Ja kõige kese on ikkagi: “Jumal on pika meelega ja armuline,” öeldakse psalmides. “Imelised on Tema teod.” “Kes neid mõistaks.” “Issand on üks.” See ongi peamine – “tarvis on vaid üht!” “See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse. Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks! Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis. See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Oh Issand, aita nüüd! Oh Issand, lase hästi korda minna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast. Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni! Sina oled mu Jumal ja sind ma tänan! Mu Jumal, sind ma ülistan! Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!” (Ps 118) Aamen.

Jutlus lisatud: 25.04.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee