JUMAL ON ARMASTUS

Jubilate

Jutlus 4. ülestõusmisaja pühapäeval 25. aprillil A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus 1 Jh 5, 1-4 tekstile.

  
Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud. Igaüks, kes armastab seda, kes ta on sünnitanud, armastab ka seda, kes temast on sündinud. Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi. See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked. Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk.”
 
            Head sõbrad, armsad kirikulised! Kuuldud lause saaks tõlkida ka nii: Igaüks, kes on kindel, kes teab, et Jeesus on Messias (so “võitu” – see, kellel on meelevald, kes on kõiksuse valitseja), see on Jumala laps.  “Usk” on meil üks põhisõna, kuid me peame ikka ja jälle seda enese jaoks selgitama, et mida ma teen, kui “usun”. Samast tüvest on “usaldama”, ehk usaldama jäägitult. Saan usaldada siis, kui miski on mind puudutanud, miski, mida ei oska sõnastada. Loen näiteks Piiblit, mõistan mõne loo sügavamat tähendust, aiman loo taga Jumalat. Kuulan mõnd ilusat muusikapala, kas sõnad või meloodia puudutavad mu südant – “südant selles tähenduses, nagu vaatasime viimases piiblitunnis (hbr lebab tähendab “sisemist inimest, keset, keskmist osa” või potissepa ja poti pildistikus, kus inimene valmistatakse loomisloos potisepa kedral savipotiks ja kus ta “süda” on see ruum, mis on igas anumas, potis; see “tühjus” on siis ka inimese päris “Mina”). Usaldan, sest minu “ruum” tunneb ära “teise ruumi” või tunneb ära “üksolemise” kõigega ja kõigiga.
 
            Jeesuse kohta ütlevad isegi ta esialgsed vastased, et ta kõneleb nagu see, kel on meelevald. Ülekantult mõeldakse siin sedasama, see, kes on “kõiksusega üks”, kelle jaoks ei ole vaenlast, kes vaatab maailma nii nagu Jumal kuuenda loomispäeva lõpus: Ja Jumal vaatas kõige selle peale, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Ja selle tänuga, selle rõõmuga ta puhkas seitsmendal päeval. Ei kadunud kuhugi ära, vaid hingas tänu ja rõõmuga. Meil on rahvatarkuses midagi samalaadset öeldud lauses: “Töö kiidab tegijat,” või vanemas keeles tähendas “mõnu” seda olemist, mis saabub pärast endast kõige andmist mingis töös; et seda tehti kõigest oma hingest ja väest ja südamest.  Meie “usk” võiks olla midagi sinna suunas – tänu, armastus ja rahu. Kui võtame uuel loomisnädalal midagi ette, ikka: tänu, armastus ja rahu. Midagi läheb kehvasti, ei lähe päris meie plaani järgi, ikka tänu, armastus ja rahu...
 
            Siis oleme Jumala lapsed selles spontaansuses, mis lõpuks ilmsiks hakkab tulema. Saame endaga hakkama enamvähem, olemegi tänu, armastus ja rahu, kuid keegi meie kõrval pole seda, rikub harmooniat; rikub ära ilusa meloodia oma müraga – siis Jeesus soovitab: andke andeks seitse korda seitsekümmend seitse korda (seitse ise on juba selline täiuslik arv – 7 päevaga luuakse maailm, 7. päeval küll otseselt midagi ei tehta, tegutsetakse tegutsemata, sellepärast ka selline mõju) – ehk andkegi ainult andeks. Jeesus ise ütleb veel ristilgi: Isa, anna neile andeks, nad ei tea, mis nad teevad! Teisisõnu, nad pole veel aru saanud, taibanud seda suurt muusikat, seda võlu, seda loomisesse sisse kootud ilu. Nad on väärt kaastunnet; rääkigu nad võitudest ja loorberipärgadest ja paljudest teistest kaduvatest asjadest – on ainult üks võit, see mis võitis ära maailma, “usk”, usaldus Looja enese vastu.
 
        “Nad” – selline liigitus võib alati olla ka lõksuks, või “ma” ja “sa”; kui see on võrdlev, võistlev. Näiteks me siin kirikus, kogudusena vaatame “meie” (st õiged) ja “nemad” (st eksinud), siis oleme juba teelt hälbinud ja hakkame kobama pimeduses. Nii nagu end vastandame kuidagi, vaatame läbi kõverpeegli, moondame ümbritsevat ja enam ei ole võimelised kogema “Jumala nägu”; ja siis jääb vaid tsirkus ja naljakad lõustad, kui nad on siis veel naljakad. Siis oleme kuulanud mao õpetust ja tunnemegi head ja kurja ja kasutamegi neid mõlemaid pooli iseenese ja maailma seletamiseks ja loomiseks. Ja võibolla ei saagi teisiti, ilma selle polaarsuseta, selle kõige iluta, kuid saab olla ilma hindamata, ilma kohut mõistmata, seda küll. Ära tundes ja alistudes ja andestades ja armastades.
 
           Jumal ei programmeerinud ju meid tegema nii või naa. Mütoloogia järgi segas ta savi sisse ka oma verd, selle, mis paneb kõik liikuma, pulseerima, võnkuma; selle, mida võime nimetada taevaseks muusikaks, elujõuks, harmooniaks, armastuseks. Meis kõigis on see olemas ja me aeg-ajalt saame sellest selgemini aru. Kusagilt sisimast, läbi paksu sette, kerkib mõnikord esile valgus, “Jumala näo” valgus. Siis kui loeme pühakirja, võtame vastu sakramenti, anname kellelegi tere, aitame, hoolime nii, et vasak käsi ei tea, mis parem teeb; või hoopis võtame vastu kelleltki tänuga, nii et parem ei tea, mis vasak teeb. Et oleme kuidagi sisemises tasakaalus, andes ja võttes ja tänades ning rõõmustades, kui imeline kõik on. Lind laulab oksal, ja oled nagu Jumalast sündinud, heldinud ja rõõmus. Keegi viib põllule sõnnikut, ja see lehk tuleb su õue ja poeb tuppagi, ja sa oled heldinud ja rõõmus. Midagi juhtub, ehk midagi sünnib, ja Sa oled heldinud ja rõõmus ja Sa sünnid taas ja taas... Igaüks, kes sünnib Jumalast, võidab ära maailma! Aamen.
 
 
 
Jutlus lisatud: 16.05.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee