JUMAL ON ARMASTUS

Ülestõusmisaja 3 pühapäev

Jutlus 3. ülestõusmisaja pühapäeval 18. aprillil A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus 1 Pt 2, 21-23 tekstile.         

         Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.

         Head kirikulised, armsad sõbrad! Maailm on nii imeline, kevad, suvi, sügis, talv – kogu see voolavus, ringlevus, mis ajab pea uimaseks, teeb purju. Rändlinnud, kelle kohta muiste usti, et nad tulevad toonelast, kus nad vahepeal külmal ajal magasid, olid surnud ja nüüd on koos kevadega üles tõusnud elu linnud. Neid kardeti (sellepärast pidi just pärast kevadist pööripäeva võtma linnupetet) ja neid imetleti. Samamoodi kogu muud ärganud loodust ja küllap ka inimest kardetakse ja imetletakse, sest kõiges on ühtaegu nii mõistetav pool kui mõistetamatu. Kaks poolt, kui vaatame “mõistuse” krooniga peas, mõistusega, mida viimastel sajanditel (“uusajal”) on peetud inimese erijooneks, mida on ülistatud ja kiidetud, mis tõepoolest on aidanud selgitada väga olulisi tõdesid, kuid milline on toonud kaasa ka hävitamise ideede, tõdede nimel. Jeesuse suure reede kroon on teistsugune, mõistusele vastuhakkav; Jeesuse tee on teistsugune – mõistust ja mõistmist ületav, armastuse tee. Paulus viitab sellele väga ilusasti kirjas Korintlastele, rääkides ristisurmast: Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi, sest kirjutatud on: "Ma hävitan tarkade tarkus ja teen olematuks mõistlike mõistuse. "Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus."

         Inimestevaheline kommunikatsioon, suhtlemine, läbikäimine – kuidas iganes seda ka ei nimetataks – on imeline ja imelik. Milliseid imeasju võib kuulda igaühe suust, milliseid tõehetki kogeda; või lugeda ajalehe pealkirjast, kuulda paari sõnaga teleri päevauudistest –omal imelisel moel on Jumal kõiges. Isegi pealtnäha veidrates olukordades öeldakse mõnikord imeasju – mõnikord on inimene vihasena loomulikum kui eales varem, ta murrab end jõuga ja raevuga välja ahistavatest piiridest, ta tahab hingata, ta ei oska veel teistmoodi, kuid ta tahab lihtsalt kõigest hingest olla vaba – sa küsid ta käest ja ta ei oska öelda, mis see vabadus on, kuid ta oskab ja tahab seda kõigest hingest. Või ta on saanud haiget hirmsasti ja ta seisab lahtise ukse ees, Jumal on jätnud selle talle lahti, kuid ta ei söanda astuda sisse nagu ühes Frans Kafka loos taevaväravatest, kus keegi satub väravate ette ja vaatab, et on avatud; valvurit pole, miski ega keegi ei takista, kuid ta astub väga väga vargsi ja arutleb kogu aeg: kus on valvur; miks väravad on lahti; kas need on minu jaoks lahti jne? Läheb mõned sammud ja pöörab siis tagasi, ta ei jõua minna, ta ei saa minna...

          Me võime siin öelda, “patt” takistab teda, miski “tume aine” nagu mustad augud, imevad tast jõu ära. Ütleme “must auk”, sest seda on raske määratleda, ta ei taha meiega suhelda, ta ainult võtab, neelab kõik lained, mis tema suunas saadame, ta ainult üks suur suu ja lõputu kõht. Hakkame selle “vastasega” võitlema - just seda ta sööb; eirame teda, talle maitseb nagu magustoit; teeme mistahes – ta lööb nurru. Ta on geniaalne, targem kõigist tarkadest, osavam kõigist meistritest, parim parimatest, millegagi ei saa me tema vastu. Peame tõstma käed, alistuma, surema..., “minema sisse kitsast uksest”, väga väga kitsast uksest, kus kõik peab jääma maha.

          Jeesus jätkab kuuldud evangeeliumikatket “heast karjasest”: “Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.” Siit mõistame Jeesuse varasemat ütlust: “Mina olen uks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad."

        Peetrus kirjutab: Tema( st. Jeesus)  ei teinud pattu, ta ei sõimanud vastu kui teda sõimati, ta kannatas ega ähvardanud; jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. Nendes jälgedes on peaaegu võimatu käia, need jäljed on vaevuärgatavad; mõnikord mõistuse tagant need sähvatavad mõnes tänaval kuuldud lausejupis, mõnes ajalehepealkirjas, raamatureas või rea vahel, teleris või raadios kuuldud uudistenupus, ainult hetkeks sähvatades, vaevumärgatavaks silmapilguks. Ja selles on kõik, selles Jumal rullib meile lahti kõiksuse raja ... ja me hakkame Teda usaldama kevades, suves, sügises, talves, rändlindudes, kõiges. Kui Jeesus kutsub tegevuse alguses õpilasi, ütleb ta Peetrusele ja ta kaaslastele: heitke võrgud välja..., kuigi need on proovinud terve päeva ega ole saanud midagi, kuid kummalisel, vaevumärgataval moel nad aduvad, et on vaja uuesti heita ja saavad suure loomuse. Kui Jeesus vangistatakse ja surmatakse, lõpeb õpilaste jaoks kõik, nad on kõigest ilma, nende õpetaja sureb nagu pätt ristil.  Kuid kolmandal päeval seisab õpetaja nende keskel öeldes: Rahu teile! Ja mille kohta Paulus ütleb: Jumala rahu on ülem kui kogu mõistmine. Ja siis on nad taas tagasi järve ääres oma igapäevaste toimingute juures ega saa kalu ja Jeesus on seal ja ütleb taas: heitke võrgud välja... “Ja ükski ei julgenud temalt uurida: Kes sina oled? Sest nad teadsid, et ta on Issand.” Aamen


     

 

Jutlus lisatud: 23.05.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee