JUMAL ON ARMASTUS

Seesmärgist ja jumalariigist

Jutlus 2. pühapäeval pärast nelipüha 26. juunil A.D. 2011Juuru Mihkli kirikus Mt 13, 44-46 tekstile.

 

Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu. Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.

 

 

            Head sõbrad, need kaks kuuldud võrdumit, tähendamissõna on jätkuks mitmetele tähendamissõnadele taevariigist, mida evangelist Matteus siin ühtejärge esitab. Mõistukõned (ehituselt nagu anekdoodidki) viitavad verbaalselt (sõnadega) nii palju kui võimalik loo-, ka elu tuuma poole, kuid selle tuuma peab kuulaja siiski ise taipama – just nimelt taipama, ehk haarama tervikut - sõnad on poolikud ja mõtted ja tundemaailm samuti, elu mitte. “Elu” nähakse Uues Testamendis põhiliselt kahe sõnaga: zoe kui Jumala juurde kuuluv (“igavene elu”) ja bios kui “igapäevane elu”.  Kui taibata (prohvetite keeles ka “näha” ja “kuulda”; Jesaja näiteks ütleb: “Silmad teil on ja te ei näe, kõrvad teil on ja te ei kuule!”) looduse ehituskive ja kavandit argipäevas, siis haaratakse taipaja (tihti hüütakse neid leiutajateks, kuid nad ei leiuta ise midagi, vaid nad jõuavad taipamiseni, hämmastumiseni, imestuseni, ilmutuseni) suurde elumängu ja ta on jahmunud ja õnnelik ja rahul üleni. Siis on ta sarnane kuuldud mõistukõnede tegelastele, kes kõigest ülejäänust loobuvad ja koonduvad sellele ühele ja ainsamale. Sellepärast pole mõistukõned kunagi ähvardava alatooniga ega kohtumõistmiseks, vaid “südamega” (inimese keskmega) äratundmiseks ja taipamiseks. Ja siis on igasugused viited Jumala “kohtule” kohtumise põhitähendusega – Jumalaga kohtumine on kogu inimese elu eesmärk, veel täpsemalt seesmärk. Mõistukõnede tuum asub ka inimese sees, on “põlluse peidetud aare”, või see ainus ja eriline “pärl”, jumalariik.

            “Jumalaga kohtumine” on Inimese põhiülesanne, sel moel ei jäeta talle antud “talenti” kasutamata (mõistukõne “talentidest”, mis eesti keeles tähendab ka “anne” ehk “and” või “antu”). Seda ei ole vaja leiutada, ega saagi mingil moel - see on juba olemas – sünniga kaasa antud! (prohvet Jeremija sõnadega: “juba ema ihus oled Sa mind valmistanud/voolinud”).  Põhiasi on kogu aeg olemas, siin ja praegu, Sinus! Natuke nagu Pinoccio (Buratino) loos – uks on olemas, tarvis leida võti – leida kuldvõtmeke. Jeesusel oli kuldvõtmeke, ta sirutas seda inimeste poole: võtke! Sirutas mõistukõnedes ja enese isikus (sisimas on need üks ja sama), muul moel pole võimalik. See peab olema peidetud ja avalik, selline paradoks. Umbes nagu ühes indiaani loos, kus vaimud oma koosolekul otsustavad, et “paradiis” tuleb inimeste eest peita sinna, kust nad ei oskaks otsida, sest nad lähevad tülli selle pärast (kui see saadaks pühapäevitades kätte nagu muu meelelahutus); peidavad seepärast inimese “südamesse”.  Kuld on kogu uusaja ajanud inimesi sõgedaks ja kauemgi (antiiksed mõistujutud Kröösusest näiteks); sellepärast see kuldvõtmeke seatakse inimese ette läbi mõistukõne, läbi kõverpeegli (ja see ei paista üldse ihaldatav).

            Mõistukõnedes kasutatakse igapäevaseid pilte, kõigile arusaadavaid, ei filosofeerita abstraktsete mõistetega metafüüsikast, vaid räägitakse olemisest ja elust endast. Sõnadel on keelelised piirid või koguni müürid, seepärast kasutab Jeesus mõistukõnet, peites pildi sisse elu tuuma ja olemuse. See tuum ja olemus on ka kuulajas, nõnda aktiveeritakse see olemuslik tuum inimeses, tehakse punkmassaaži “südamele”, elu ja olemisekeskusele. Seetõttu võib evangeeliume nimetada “heaks ravimiks” igasuguseks puhuks, seepärast tähendabki “evangeelium” rõõmusõnumit ja seda ning kogu Piiblit ei pea pelgama, vaid sisenema sesse maailma. See on esimene samm sisenemise teel, sest kogu pühakirja tekst sisaldab Inimest ning aktiveerib selle meis. Nõnda toimub “põllu” kultiveerimine (sõna “kultuur” pärineb kahest põhisõnast: “kultus” ehk jumalapälving ning “kultiveerima” ehk maad harima), pinna kobestamine kuni tera langeb kohevasse mulda. Ja pisikesest terakesest võib kasvada suur puu, ilmapuu.

            Kus on taevariik või jumalariik, küsiti Jeesuselt. Ja ta rääkis mõistu, et taibataks. Taibataks seisatada nagu anekdoodi või mõistukõne lahendamisel, taibataks jääda vaikseks ja uudishimulikuks ühteaegu. Oodates ja ootamast lakates ühteaegu. Küünitades ja lõdvestudes ühteaegu. Kuidagi nii nagu Austraalia põlisasukad mängivad oma didžeriduud, kuni inimese pikkust, eukalüptioksast uuristatud pilli, millesse üheaegselt puhutakse suust õhku ja samaaegselt ninast hingatakse sisse. Selline õhuringlus, selline elu ringlus ja kõiksus. Sellega sarnane ongi jumalariik. Aamen.

Jutlus lisatud: 29.06.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee