JUMAL ON ARMASTUS

Prii leib!

"Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, vastas ta neile ning ütles: Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!" Lk 17, 20-21.

Lapsepõlves kui uka-ukat sai mängitud, siis oli seal huvitav hüüatus, kui ei viitsitud enam otsida, kui enam ei leitud, siis hüüti: „Prii leib!“ Tänapäeval hüütakse ilmselt teisiti („prii kartul!“). Polnud see lause enam tollalgi nii meelitav (tollal ei mõelnudki, mida see õigupoooest tähendab – lapsepõlves ehk polegi sõnad nii üksühesed); pärinedes ilmselt sõjaajast või kaugemast – ning oli väga konkreetne: prii leib (võibolla veel ahjusoe ja igati maius; tühjale kõhule alati maius) – söögiga meelitati, kõige tavalisemaga ja ilmselt töötas. Joosti kokku, tuldi peidust välja, seejärel alati ehk uut mänguosa.

Jeesus ütleb samuti: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti...“ (Jh 6, 51), lisamata siia prii, kuid andes priilt ja veel juua: „... kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks." Jeesus ei meelita välja, vaid viitab sisse: süüa ja juua ei saa ju kuidagi väliselt või teoreetiliselt või virtuaalselt; ikka vahetult ja praktiliselt. Jumala Sõnaga on ka ikka nii: lugeda praktiliselt; sakramentidega ikka nii: praktiliselt... Jeesuse elurada pole teoreetiline, vaid ikka ja alati praktiline: „parandage meelt (sõna-sõnalt: pöörake ringi; ehk välisest sissepoole), sest taevariik on lähedal...“. Kusagil ei esine ta filosoofina, et filosofeerige selle küsimuse üle, selle mõiste üle, vaid esitab mõistukõnesid, mida tuleb taibata sisemiselt, ja siis sisemus heliseb kiidulaulus Jumalale. Et Jeesusega kohtuda, et Jumalaga kohtuda, tuleb avaneda talle, tuleb peidust välja tulla (sellisest peidust nagu räägitakse jaanalindude kohta, et panevad pea peitu; ma ei näe, järelikult pole olemas). „Prii leib!“ või „prii arm!“ või lihtsalt „ole prii...!“

„Jumal on armastus,“ - nii loeme Juuru kirikus võidukaarelt; tingimusteta armastus. Jumal pole juba inimest luues teinud tingimusi, kõike luues samamoodi – ikka tingimusteta. Ainsaks tingimuseks armastus, ühesus. Sellest monoteism. Jumal ei ole peidus, Ta on alati prii; temaga on alati prii. Inimesed on siin ise teinud hookus-pookust, sest pole hüüde peale tulnud peidust välja; vastupidi: on sundinud jumala peitu (kuid see pole prii Jumal – teda ei saa sundida). Jumalale ei saa omi mängureegleid peale sundida, kuigi on püütud (Kristuse ristilöömine näiteks). Tema käib ikka oma otsatud rada; tema on algus ja ots.

„Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja (priiks laskja), kes on Issand kristus,“ öeldakse karjastele inglite poolt. 2000 aastat tagasi hüüti juba: prii leib! Miks siis istume ikka peidus, ikka veel...? Ülestõusnu ütles õkva:“Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ Sa ju kuuled küll, igaüks kuuleb. Nüüd on vaja virguda ja sündida. Ikka praktiliselt, kasvõi nii: Issand, aita, et suudaksin liikuda Sinu poole ühe sammu (esimene võib olla ürgraske). Ja nüüd teise ja kolmanda... Vabasta mind raskusest (patust) ja tee kannatlikuks edasisel rajal. Tee, et Sinu sünd, elu, surm ja ülestõusmine oleks minu sünd, elu, surm ja ülestõusmine. Oleks kohtumine Sinuga aina ja sulandumine sinusse elavaks veeks, priiuse leivaks...

Jutlus lisatud: 28.12.2011

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee