JUMAL ON ARMASTUS

Ilmumisaja 4. pühapäev

Jutlus 4. pp pärast ilmumispüha e. Kristuse kirgastamispüha, 01. veebruaril A.D. 2009 Juuru Mihkli kirikus Mt 17, 1-7 tekstile.


Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: "Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!" Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: "Tõuske üles ja ärge kartke!



Armsad kirikulised, armsad sõbrad! Täna kuuldud Jeesuse kirgastamislugu, muutmislugu, kui olla sõna-sõnalt täpne, asetab meid mitmete oluliste küsimuste ette. Sünoptilised evangeeliumid on täna kuuldud lugu esitanud ühes ja samas üldplaanis, kirgastamis- ehk muutmislugu jääb nende sündmuste ette, mis peatselt järgnevad – mis lähenevad kogu Jeesusloo kulminatsioonile, katabasisele (kr. allalaskumise) lõppfaasina kannatusele, ristisurmale ja laskumisele surmavalda või põrguhauda. Kui mõned pühapäevad tagasi kuulsime peagu samu sõnu pilvest öeldavad Jeesusele pärast ristimist Jordanis: “See on minu armas poeg, kellest mul on hea meel,” siis täna lisatakse sellele: “... teda kuulake!” Sest kuulamist on selles skeemis vaja, selles liikumises, kuhu inimese jalg pole valmis astuma, mäest alla, surma poole. Kui ristimises antakse eelteade ja liikumine jätkub tasapinnaliselt või isegi tõusvas joones, siis kirgastamissündmuses (eksamiks ettevalmistumises) antakse teine suund, mäest alla, surmale silmavaatamise läbi. Nii on ristimissündmus ja kirgastamissündmus omavahel seotud, nagu kogu evangeeliumilugu kõigis üksikasjades, nagu kirikuaasta kõigi pühapäevade teemadega, lugu, mille mõistmisel, taipamisel ja selle omaksvõtmisel on inimest tervenistihaarav mõju, nii et ta muutub, nii et ta haarab Jumala järgi, nii et ta kuulab Jumalat ja järgneb talle ka mäest alla.

Muutumisi võib olla ka teistsuguseid. Meenub unenäoline Frans Kafka jutustus “Metamorfoos”, kus peategelane, väikekodanlikust perest pärit perepoeg, pere ainus toitja, on ametilt kaubareisija, tänapäevaselt müügiagent, muutub oma ameti tõttu suureks sitikaks – sest sitika elu see suuresti meenutab. Ja mitte üksnes omal tahtel, vaid kõigi sõprade ja pereliikmete kaastahtel, sest kõik panustavad sellele – see on “parim, mis talle kätte mängitud”. Mõelgem siis meie igapäevasele elule, kus samad motiivid on meid märgistamas, meid kujundamas, kõige selle karjäärimaiguga, mis lastesse istutatakse juba esimestest eluaastatest peale, kus lapsevanemad kannavad lapsele üle oma isiklikud unelmad, oma tee jätkamise lootused, oma purunenud kujutelmad jms. Kõik see ilustatakse väliselt korrektsete ja kenade lausetega ning õpetustega, kuid metamorfoos hakkab tasapisi toimuma, Kafka kujundit kasutades, sitikas hakkab kooruma. Ja kui see sitikas lõpuks on valmis, siis on kõik šokeeritud – mis on toimunud, kes on süüdi, miks nii? Ja siis see sitikas ei meeldi meile enam, ja me ei tunnista, et see on meie enese tehtud golem (juutlikus pärimuses savinukk, kes täidaks inimese soovid, kes oleks hea teenija selle agaga, et tuleb teada õiget õpetust ta valmistamisel, muidu ta võib teha tegijale liiga või selle ka lihtsalt tappa), meie enese pudelist lahtilastud džinn (deemonlik vaim araabia pärimustes), mis külvab rõõmu asemel hävingut jne. Ja Kafka jutustuses lõpuks ootavad kõik pereliikmed pikkisilmi, et neid vabastataks sellest ebardist ja lõpuks nende soov täitub ning nad ohkavad kergendatult.

Ärgem siis tehkem telke poolele teele, ütleb meile Jeesus täna. Siin ja see pole veel taevas, taevasse viib kitsas ja raske tee, mis läheb surmavarjuorust läbi. Ja just selles kontekstis me saamegi küsida iseenda käest, surma ees – kas ma võin teha telgi siia, kus ma olen, mis ma enda seest leian, kes ma olen? Kas need vastused lubavad mul muutuda samamoodi kui Jeesus muutus, või muutun ma millekski muuks, sitikaks näiteks, või oksaraoks, mille kohta Piiblis öeldakse, et kuivanud oksad kogutakse viinamäelt ja visatakse tulle. Mis mul on sellist, et täna ja kohe surres, ma haaran Jumala järgi kõige muu asemel? Need on küsimused, millele Jeesus tahab siin vastust.

Ja siis me mõistame ka seda, miks Pühakirjas Jumala ligiolu tähendab alati ka kartuse tekkimist. Sest need küsimused on siis keskmes ja me tahaks nendest eemale libiseda ikka ja jälle. Kuid meil pole kuhugi libiseda, sest telke ei lasta meil siia püstitada. Ja kui mitte enne, siis surmaga päriselt silmitsi seistes ükskord, need küsimused tulevad nagunii ja mõelge kui meile siis öeldakse – sa ei saa siia telki püstitada, sest teed on veel käia, pikka teed. Kui oleme arvanud, et tuleb rahupaik aga ei tule teps. Mis tunne siis on? Sellepärast võtkem neid teemakäsitlusi, neid pühapäevaseid kokkutulemisi kui harjutusi “iseseisvaks eluks”, kui küsimusi, mis inimene peab enesele esitama, sest neist pole pääsu. Ja me pole nende küsimustega üksi, sest Jeesus on need küsinud kord ja leidnud nendele ka vastuse ja ta tahab meile seda edasi anda kõiges, ka täna siin: palves, sõnas, vaimus, sakramendis ka selles külmas, mis kirikuruumis on ja selles soojas, mis meid soojendama hakkab seesmiselt, kui laseme lahti kõigist golemitest ja džinnidest, mis oleme teinud ise või millega teised meid on varustanud ja loobume ajutistest telkidest ning kuulame Jumalat ja tema Poega. Sest ta ütleb: Tõuske üles ja ärge kartke! Aamen.


 

Jutlus lisatud: 14.02.2012

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee