JUMAL ON ARMASTUS

Suur Reede

Pihikõne Suurel Reedel Psalm 22 tekstile.


Selle psalmi algussõnadega Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud on mängitud kujutavas kunstis, ilukirjanduses, muusikas, filmikunstis – tihti ainult algussõnadega, jäädes kinni emotsionaalsesse traagikasse, tunnete virvarri ja kogu sellesse kompotti, mis inimest nendel puhkudel haarab. Haarab siis kui puututakse kokku surmaga, sõnulseletamatuga, lõpuni adumatuga. Võime küsida, kas ainult surm on lahendamatu mõistatus mõistuse keeles, tegelikult on seda ju ka “elu”, “inimene” ja ilmselt veel mitmed mõisted – mis kõige hullem, tegelikult kõik, sest kõik on ju ääretult tinglik ja kokkuleppeline, kõik, väljaarvatud Jumala ja Looja. Nii et see mahajäetuse tunne ei peaks tekkima siis, kui puutume kokku kannatuste ja surmaga, seisame risti jalamil, vaid see peaks meid kimbutama kogu aeg, see küsimus, kas Jumal on meiega, kas meie oleme Jumalaga, sest kui ei ole, kui ei teki seda küsimustki, siis oleme Piibli mõistes surnud, siis me ei ela päriselt, siis kõik meie tegemine võib ollagi uni ja unenägu, nagu mitmed filosoofid ja kirjanikud on seda mõtet arendanud. Risti jalamil seistes, lähedaste puusärkide juures seistes, me seisame väga lähedal ärkvelolule, Jumala taipamisele, tema vastuvõtmisele, kui me ei hakka tembutama nagu üks röövlitest Jeesuse kõrval (teine ei tembuta ja leiab Jumala), kui me ei tembuta nagu kõrgkleerus, kes seisab risti jalamil ja ootab Jeesuse enesesüüdistust – seda aga ei tule. Vastupidi, Jeesus hakkab palvetama messipsalme, alustades 22 psalmiga, kus ei ole juttu mahajätmisest, vaid messia kannatustest, kuid ka sellest, et Jumal omasid ei jäta. Seda kinnitavad Taaveti psalmid 15 ja 16 sõnadega, mida ka lauldi paasapüha ajal templis, Ma näen Issandat alati oma silmade ees, sest ta on mu parem pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu lihagi võib hingata lootuses, sest Sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma vagale näha mädanemist. Sa oled mulle andnud teada elu tee, Sa täidad mind õnnega oma palge ees. Seda ei taha Jeruusalemma ladvik kuulda, sellepärast hakatakse Jeesust segama: Ta hüüab Eelijat appi (mängides aramikeelsete sõnade kõlaga sellesama psalmi algusest: Elii, elii, lemaa sabahtani...) , ja tahetakse suu sulgeda äädikakäsnaga. Kuid süüpostil pole mitte Jeesus, vaid need, kes ta sinna riputasid ning suurim süüdistus kõlab igal ajal ja iga inimese kohta: Anna neile andeks, nad ei tea, mida nad teevad.

Tihti kujundatakse ja jäädakse välispidisesse, nii ka selle pildi juures ja seepärast jäädakse pimedusse ning teadmatusse ja õlakehitusse. Sest sellisena paistab kogu see “ristivärk” hale ja totter, nagu Paulus seda hiljem kirjeldabki: Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärritus ja paganaile totrus, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus, sest Jumala totrus on targem inimestest ja Jumala nõtrus tugevam inimestest. Ja välisesse jäämine on reetmine, millest ka meie nädalapäeva „reede“ nimetus.

Hästi kirjeldab seda pilti üks idamaine jumalamees, kes küsib nõnda: “Kes oskaks öelda, kas Jeesus oli edukas? Ristilöömine ei ole ju edu märk, see on üks suuremaid läbikukkumisi. Mees löödi juba kolmekümne kolmeselt risti – mis edukus see siis on? Ristilöömine ei saa tähendada edu. Aga ta oli õnnelik. Ta oli täiesti õnnis – isegi siis, kui ta risti löödi. Ja need, kes teda risti lõid, jäid ellu veel hulgaks aastateks, aga nad olid õnnetud. Nii et kes siis tegelikult risti löödi? Selles ongi loo iva. Kas need, kes Jeesuse risti lõid, või Jeesus, kes tegelikult risti löödi? Jeesus oli õnnelik – kuidas lüüa õnnelikkust risti? Ta oli ekstaatiline – kuidas lüüa ekstaasi risti? Tappa võib küll keha, aga hinge tappa ei saa. Need, kes Jeesuse risti lõid, jäid ellu, aga nende elu polnud muud kui üks pikk ja aeglane ristisurm – muudkui viletsus viletsuse otsa.”

Nõnda on kogu see pildistik ümberpööratav, kogu reetmine siiapoole, välisesse jääv, kui oleme ainult välispidised, kui me kunagi ei palu tõeliselt Jumala riigi iseendasse tulemist, sest ta võib meid siis käänata hoopis teistele radadele, nendele, mis välispidiselt edukatele tunduvad narrid. Kuid seda mitte tehes, me kaotame ja tapame oma hinge tasapisi ja hääbume päev-päevalt ristil ja oleme tõepoolest maha jäetud, sest ise me oleme selle ellu kutsunud. Loobugem siis siin risti jalamil, surma palge ees kõigest, mis meid ei aita ja haarakem sellest, mis aitab, mis päästab – Jumalast. Meister Eckhart ütleb: Sest see inimene on liiga ahne, kellele ei ole küllalt Jumalast. Jumal on, meie oleme, elu on, milles küsimus? Alandugem siis Jumala palge ette ja palugem, et ta meid vabastaks, et ta meid vabaks teeks...

Jutlus lisatud: 03.04.2012

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee