JUMAL ON ARMASTUS

Uus laul

Jutlus 5. ülestõusmisaja pühapäeval 02. mail A.D. 2010 Juuru Mihkli kirikus Kl 3, 12-15 tekstile.


Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus - see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!


Head sõbrad, armsad kirikulised! Kummalistest rõivastest räägib siin Paulus: kaastunne, lahkus, alandlikkus, tasadus, pikk meel ... ja ülerõivaks armastus. Kui keskendume neile, siis näikse need asuvat kusagil meie sisemuses, nad on sisemised hoiakud või sisemise meelsuse väljendused. Paulus ei räägi niisama, lihtsalt ei kasuta selliseid kujundeid. Erinevate koguduste liikmed on talt ka küsinud, näiteks 2. Korintose kirjas korintlased küsivad: kuidas toimub rõivastumine suremisel ja pärast surma; kartes eriti vahepealset rõivasteta olemist – st kui siin on ajalikud rõivad, siis seal ajatud, järelikult vahepeal ollakse “alasti” ja põhiküsimus: kas üldse antakse uusi rõivaid. See meenutab ehk mõnda halba unenägu, kus avastad järsku, et oled keset tänavat ja kõik riided pole seljas; teised ei tee sellest numbrit, kuid enesel on nii ebamugav, nii ääretult ebamugav; ei tea mis teeks jne. Paulus vastab seal, et vastavalt inimese tegudele, neile antakse siis ka rõivad. Kuid siin Kolossa kirjas ta toob kogu pildi siinpoolsesse ja räägib hoopis ristimisest ja uuestisündimisest sellega seoses. Ja soovitab vanad “rõivad” nagu hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu, ahnus jms maha jätta ning rõivastuda jumalikesse, ehk juba kuuldud rõivastesse.

Kuid siin on kõik kantud inimese siseilma, sisemusse, sellesse uude lepingusse, millest juba ammu enne rääkis prohvet Jeremija, uuest lepingust inimese südames, kus Jumalat hakatakse tundma otse. Enam ei ole kohta välisel käsul ja keelul, nagu Paulus kirjutabki 2, peatükis: “Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas: Ära hakka kinni! Ära maitse! Ära puuduta!? See kõik on määratud kuluma kasutamise läbi. Need on vaid inimeste käskimised ja õpetused, mis on küll tarkuse moodi isetehtud vagaduse ja alandlikkuse ja karmuse tõttu ihu vastu, aga neil ei ole mingit kaalu himude ohjeldamiseks.” Enam pole vaja tunda hirmu, sest arm on jälle kord võitnud, armastus Jeesuse surmas ja ülestõusmises, on võitnud vanad algained. Ainult armastus võidabki, mitte miski muu. Armastus, mis on sügaval sügaval sisimas peidus, nagu “Jumala nägugi” ja mis ootab oma kevadet. Nagu Meister Eckhart sellele viitab jutluses “Sisemisest ja välisest moraalist” : “Tõelise moraalse vabaduse loomiseks peavad Jumala arm ja inimese tahe tegema koostööd. Nagu Jumal on kogu loodu Esimene Liigutaja, nii on Ta loonud vaba ajendi liikuda Tema poole ja kõik head asjad. Arm tegi tahte vabaks, et see võiks teha kõike Jumala abiga, teotseda koos armuga kui tööriist, mis kuulub selle juurde. Tahe jõuab nõnda vabaduseni läbi armastuse, ja rohkemgi, muutudes ise armastuseks ja armastus ühendab Jumalaga. Tõelist moraali, sisemist ja välimist, saab mõista armastuses, sest armastus on aluseks kõigile käskudele.

Kogu välispidine kõlblus tuleks ehitada sellele alusele, mitte eneseimetlusele. Niikaua kui inimene armastab midagi muud kui Jumalat, või välist Jumalat, ta ei ole vaba, sest ta ei armasta. Sellepärast ei ole sisemist armastust seal, kus ei avaldu armastuse teod. Tõeline vabadus on sisemise ja välise loomuse valitsemine läbi Jumala; vabaduse põhiloomus on sõltumatu loodusest. Kuid armastus tavaliselt algab hirmust; hirm on juurdepääs armastusele: hirm on nagu naaskel, mille abil kingsepp tõmbab niidi läbi naha...

Sisemine tegutsemine on ennekõike teotsemine Jumala armus hinge sügavuses, mis järgnevalt jaotub kõigisse hinge soppidesse, milles põhjus ilmneb usuna ja tahe armastusena, ja selles on janu lootusena. Kui taevalik valgus läbistab hinge, siis hing ühendatakse Jumalaga nagu valgus valgusega. See on usu valgus. Usk kannab hinge kõrgele üle võimatuna tunduva oma loomulikku keskkonda...

Jumal on nähtav üksnes Tema omas valguses, nõnda saab Teda armastada Tema armastuses. Täiesti loomupärane inimene pole suuteline selleks, sest loomus pole suuteline vastama taevalikule armastusele ning on suletud enese piiratusse. Sellepärast on arm hädavajalik, millel on lihtne üleloomulik vägi ja võime ülenduda loomulikust valdkonnast ühendusse Jumalaga, üle lihtsalt ajaliku elu objektidest. Võimalust armastada Jumalat on põhjendatud suhtelise sarnasusega inimese ja Jumala vahel. Kui hing jõuab oma moraalse eesmärgini, st Jumala sarnasuseni, ta peab muutuma sisemiseks nagu Jumal oma armus; siis on vaimne sündimine tõelise moraali kevad.”

Nii on ristimises kui armu pitseris eostatud see tulevane kevad, uuestisünd, ülestõusmine. See on meis olemas; armulauas me rammutame seda – vili on külvatud, ramm on põllule kantud, nüüd on ainult oodata kuni algavad tuhud ja siis mitte ehmuda. Mitte ehmuda ka siis kui uus meie sisemuses põtkib, tavaliselt emad ei ehmu ju siis, vaid heldivad ja kutsuvad tulevasi isasid kätt asetama kõhule, “kuula” kuidas põtkib. Valu jääb ka kusagile sinna vahele, kuid see ei summuta rõõmu. See ootamine pole passiivne; külvimees teeb teisi toimetusi, igapäevaseid askeldusi, kuid vaatab ka taevast ja heldib haritud põllust; kui mööda läheb siis silitab pilguga, õnnistab ja tänab südames. Tänab kõige ja kõigi eest. Ainult tänu ongi... ainult kevad ongi .. siin ja praegu.

Jutlus lisatud: 05.05.2012

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee