JUMAL ON ARMASTUS

Päämine aare

Jutlus 2. pühapäeval pärast nelipüha, 02. juunil A.D. 2013 Tapa Jakobi kirikus, Lk 16, 19-31 tekstile.

 

Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!

 

Head kirikulised! Kuulamine, kuulmine, on ilmselt üks keerulisemaid tegevusi praegusel ajal. Kuid näib, et mitte ainult praegusel, vaid igal ajal, sellele viidatakse ka siinses tekstis. Iisraellaste usutunnistus algab sõnadega: „Kuule, Iisrael...“ Prohvetid Vanas Testamendis peavad rahvale ja rahvajuhtidele tihti ütlema: kõrvad teil on aga te ei kuule, silmad teil on, kuid te ei näe... Kui prohveteid kutsustakse, siis küsitakse talt: mida sa näed? Harvemini, mida sa kuuled? Kuid sisimas on need ju üks ja sama: see, mida keegi räägib, seda saab ju ka vaadata; isegi seda, mida ma ise räägin, saab vaadata; ka lõhnu ja maitseid saab vaadata („vaadata“ kohta võib öelda ka „kogeda“) - kui selline vaatlemine selgeks saadakse, siis saadakse selgeks ka see, mida rääkisid Mooses ja prohvetid. Siis ollakse väga lähedal „uuele seadusele.“

„Jumala Sõna“ ei ole ju ainult kõrvadele, vaid kõigile meeltele ja eelkõige „südamele,“ südamele mitte bioloogilise organi mõttes, vaid inimese keskmele, allikale – allikale, millest Jeesus räägib Samaaria naisele: „kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.“ Sellepärast tasub Jumala Sõna lugeda pühadest kirjadest, sest see elustab, teeb elusamaks. Pühad kirjad pole kunagi juturaamat lihtsalt ja Piibel pole põliste lugude kogu ainult, vaid elus sõna. Mitte teksti kirjapanek ei tee seda pühaks, vaid kasutamine. Hääde raamatutega on ka nii ja hää kunstiga ja muusikaga, et loovinimesed on korraga osanud „vaadata“ elu enesese südamesse. Ja siis lugejad, vaatajad, kuuljad „näevad“ sedasama, kogevad Loojat ennast. Mõni kirjanik ütleb, et ta on ateist, kuid räägib Loojast, selline tembutamine – nii müüb paremini (tsirkusega koos). Pühakiri sünnib põhiliselt Looja kogemisest, mitte kogemata kombel, vaid Looja selge eneseavaldusena teelt hälbinud inimestele, nagu näiteks India ühes pühakirjas „Bhagavad-Giita“ ütleb Krišna: „“Igal ajastul tulen ma tagasi, et kaitsta pühasid ja hävitada patuste patte, taastamaks õiglust.“

Sellepärast siin loos Aabraham ütleb hälbinule, et Jumal on kogu aeg andnud juhatust, kogu aeg annab, et Ta ISE ongi TEE. Ja põhiline rõhk kuuldud evangeeliumiloos on just sellel, et Jumal pole kunagi kusagil mujal, vaid ikka ja alati SIIN. Kogu aeg ainult siin (ja praegu). Ja kui rikas mees palub, et mindaks tema vendi hoiatama, siis vastab Aabraham, et seda on kogu aeg tehtud ja seda tehaksegi kogu aeg. Et Jumal on kogu aeg ja Ta pole End kunagi peitnud – kui inimene ei märka, siis pole see Jumala viga. See on Jumala arm, et ta pole inimest orjastanud ja programmeerinud nagu inimesed teevad tihti inimestega; ja see armu lihtsus on tihti liiga madal inimese jaoks. Üks jumalamees on öelnud, et Jumal on nii lihtne või hoiab nii madalale, et inimesed vaatavad tast üle. Et ta võib vabalt olla just siinse loo Laatsaruse juures, nagu ühes Tiibeti loos pühamees magab tänavatel ja koerad soojendavad ta külgi ning inimesed ümberringi tunnevad piinlikkust, et kuhu küll on langetud. Kuid siin pole rõhk sotsiaalsusel ja ühiskondlikul positsioonil, sest vaesuse silmaklapid võivad olla veel tugevamini ette kruvitud. Ja siin pole isegi rõhk moraalsusel, et kes on õige ja vale – vaid kogu evangeeliumi tuum on OLEVIKUL. Kord mulle öeldi, et prassijad ja nautlejad ongi väga kohal – ongi, kuid nad ei tea seda. Ja kui nad ei tea seda, siis ei tea nad ka Jumalat. Ja siis nad ei kuule ega näe ega tea, mis on reaalsus, tõelisus. Ja Piiblis öeldakse selle kohta, et see on tõeline vaesus.

Kuulge kuuldes..!“ - hüüavad prohvetid. Kutsudes nõnda OLEVIKKU, praegusesse, siinsesse, Jumalasse. Kutsudes nõnda teele ja koju. Hiljem ei saa, ega varem, saab ainult praegu...Koguaeg ainult PRAEGU. See on Jeesuse sõnumi tuum, mõistukõnede tuum, inimese tuum ja olemus ja Jumala. Sellele viitavad pühad kirjad, riitused, sõna ja sakrament. Rikas mees ja vaene Laatsarus on dekoratsioon tuuma ümber, on lugu tuuma ümber. See tuum tuleb kätte saada, leida, taibata. Mitte vaadates paremale ja vasemale, üles või alla, vaid keskmesse, südamesse. Ja nõnda taas ja taas, kuni rada selge, kuni teest saab kodutee ja kodu...

Jutlus lisatud: 30.05.2013

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee