JUMAL ON ARMASTUS

Sundimise ime

Jutlus 3. pühapäev pärast nelipüha Lk 14, 23 tekstile.


Ja isand ütles sulasele: Mine välja teede peale ja aedade äärde

ja sunni sisse tulema, et minu koda saaks täis!


Head sõbrad! Möödnud pühapäeval oli juttu „kuulamisest“: KUULGE KUULDES! - nõnda juhatades inimest tema olemuse juurde, taevase olemuse juurde. Selline rõhutatud: kuulge kuuldes, ei ole sama, mis kuulekus – kuulekus on vana seaduse täitmine (ja kusagil ei öelda, et see oleks paha, kuid see pole uus seadus; vana seadus ehk käsk juhib apostli sõnul evangeeliumi ehk uue seaduse juurde). Kuulge kuuldes on öeldud Jumala meelevallaga, nagu prohvetid seda teevad ja Jeesus ka paljudes kohtades. Kes paneb rõhu kuulekusele, see ei tea veel Jumala meelevalda. Edelbert Stauffer, üks Saksa teoloog, ütleb, et Jeesus ei kasuta kordagi sõna „kuulekus.“ Kui keegi nõuab kuuletumist reeglitele (a la „seadus on vanem kui meie“), siis kusagil hiilib veel ringi hirm, mida suurem rõhk, seda suurem hirm. Või kui tänapäeval kusagil rõhutatakse „ole salliv“, siis segadusest ja hirmust lähtuvalt.

Kuid Jeesus kasutab siiski imperatiivi (käsukõneviisi). Ja siin mõistukõnes ka – kuigi meie uuemad tõlked on juba moosisemad, tõlkides: „keelitage neid sisse tulema!“ Jeesuse imperatiivid on ikka samas suunas, mis KUULGE KUULDES ja NÄHKE NÄHES – et inimene jõuaks taipamisele oma päritolust, jõuaks südamesse, keskmesse, sinna, kus algab Jumala rada. „Sunni neid sisse tulema,“ on paradoks – nagu kõik evangeeliumi lood. Sest te olete maailmas, kuid te pole maailmast. See paradoks valitseb kogu meie elus ja see võib avalduda hoopis tõrkumises lause teise poole suhtes. Ja paradoks on selles, et keegi ei saa kedagi sundida seda pilti kokku panema. Kui Jeesus ütleb: armastage üksteist! Siis ei ole see ju käsk tava-arusaamas; kuidas üleüldse saab käskida armastama, ei saa. Ei saa nõuda siin kuulekust, sest armastus on uus seadus, südame seadus – ja ärge ajage „südant“ segamini bioloogilise organiga, mis pumpab organismis verd ringi. Piibli „süda“ on nii nagu mõistukõned: on raamjutustus ja tuum selle sees ja see tuum tuleb taibata – see on sisemise ja loo tuuma valguse ühinemine, valgustumine.

Nii et see SUND, millest tänases loos räägitakse on ka juba iga inimese sees. Ja kui nüüd sunnitakse meelevallaga, siis toimub sama, mis mõistuloo taipamisel – inimene täitub armuga, valgusega ja siis on pidu temas, suur suur pidu. Ja siis on koda valgust täis. Siis ei vaadata ringi kvantiteetide järgi, ei ole oluline statistika (kui palju luterlasi on Eestimaal täna ja kas me oleme ikka veel esimesel kohal; ehk „peeglike peeglike seina peal, kes on kaunim kogu maal?“), siis on oluline kõige olulisem – Ainujumal. Niisamamoodi rääkisime paar pühapäeva tagasi Jeesuse nõudest: TE PEATE ÜLEVALT SÜNDIMA! Nõudel ja nõudel on vahe – kas kuuletuge või kuulge kuuldes. Esimene orjastab ikkagi, teine on kantud sellest Jumala vabadusest, kuidas ta inimese tegi: vaba tahtega (st ilma programmita, programmeerimata) – ja ometi, ka paradoks: pani Jumal ennast inimesse, kadumatu kaduvasse.

Nõnda ei ole sund igakord vabaduse piiramine, vaid võib vabaduse meile avada. Selle „sunni ja „sisenemisega“ on nii nagu Arvo Pärdi teoses „Spiegel im Spiegel,“ („Peegel peeglis“ - ja see on enamat, hoopis enamat kui "peeglike peeglike seina peal..."; see on "tuumafüüsika"), kus oled pannud kaks peeglit vastakuti ja siis vaatad seda lõputut rida – ja seal sa võid kaduda kuid mitte siin. Pärdi teoses on koguaeg üks põhikõla – ja sobib siia: KUULGE KUULDES! Et me ei keskenduks kuulmismeelele, vaid sellele, kes kuuleb kõige sees, südames – kes on päris kuulja. Ja nii sunnitakse meid sisenema ja see ei pruugi sündida esimese ega teise või isegi kolmanda korraga, kuid ükskord see sünnib... Ja siis, oh imet...

Jutlus lisatud: 07.06.2013

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee