JUMAL ON ARMASTUS

Elu kutse

 

Jutlus apostlite pühapäeval 30. juunil A.D. 2013 Tapa Jakobi kirikus Lk 5, 10. ELU KUTSE.

 

Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda!
Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!

 

Head kirikulised, armsad sõbrad! Lause, mille Jeesus ütles Siimon Peetrusele 2000 aastat tagasi, on aktuaalne ka täna. On alati aktuaalne – niikaua kui on ekslevaid inimesi, kes pole veel taibanud oma taevast päritolu ega leidnud teed päris koju. Jumal ütleb juba enne Jeesust 500 aasta prohvet Hesekieli suu läbi: SINA, INIMENE, OLED MU KARJAMAA KARI. Nii et siin ei tasu mõeldagi, et mõni jäetakse tähelepanuta, teda ei tulda otsima – tullakse ükskord nagunii.

See meisterlikkus, kuidas Jeesus inimesele läheneb, kuidas ta hää karjasena või hüva põllumehena, või siin jutustuses kalurina või millises tahes ametis – ta leiab ukse inimese juurde – või veel täpsemalt, ta märkab, et uks on poikvel. Me inimestena mängime igasugu mänge; ja kui need mängud lähevad surmtõsiseks, siis saavad neist mitmesugused -ismid ning nende -ismide sees unustatakse ära oma päritolu, unustatakse Looja, unustatakse peamine ja jääb ainult kõledus. Kuid Jumal on inimese valmistanud nõnda täiuslikult, et vaatamata paljudele sõgedustele, ta sisimas ei saa unustada – et see päris osa temas kumab ikkagi läbi unustuse; ja sellepärast ongi uksed poikvel. Väliste mängude uimas on kaotatud Jumala rada ja selle leidmine on sama keeruline kui labürindist läbiminek. Sest minetatud on oma tõeline pale ja kadunud on ruumilisus. Pinnalt vaadates ja otsides ei paista isegi valgust, sest see on nii mitme käänaku taga, kuid Jeesus soovitab: Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb...

Jeesus õpetab siin, kuid Siimon ilmselt ei kuule – ta mõtted on mujal (nagu tavaliselt paljudel inimestel). Siimona päev pole olnud hää, ta elukutse on teda täna alt vedanud, võibolla juba mõned päevad. Meil Eesti keeles on elukutse ju väga tore sõna, öelge seda lahus: ELU KUTSE. Läheb väga võimsaks, eks! Jeesus ütleb ka, et ta on TEE ja TÕDE ja ELU. Kuidas need nüüd kokku panna?

Jeesus panebki – iga inimese juures, kellega ta vestleb, ta paneb kaks üheks, või mitu üheks, sest MINA JA ISA OLEME ÜKS. Mõni on valmis inimesi püüdma, nende uks on nii lahti. Jumala uks on alati lahti igas suunas, ka üles ja alla, inimese oma tänu pinnamõõtmele või veel kitsamale, on lahti ja ei ole ka – ta ei näe, kus suunast tuul puhub. Inimene, siin loos Siimon, on ukse ette risustanud mõtete võrgustiku ja tundmuste ja ulmade ja uhh-uhh-uhh-uhh-uuu misasjadega ja ta ei oska enam näha ega kuulda tuule häält (tuul tähendab heebrea keeles ka vaimu). Jeesus ei küsi siin: mida sa tahad, et ma sulle teeksin? Ta teab, mida Peetrus vastab – siin jääb üks käik vahele. Jeesus ütleb: Sõua sügavale kohale ja heitke oma võrgud välja loomuse katseks. Ja Peetrus tuleb siin kaasa – ja see on äraütlemata tore: KUI MINNAKSE KAASA. Harjumuspäraselt mängib küll edasi, et oleme juba öö otsa rühelnud, kuid heidab siiski võrgud välja. Kuuleb Jumala Poja häält ja teeb selle järgi. Mitte ainult korraks, et saada suurt saaki, vaid lähebki Jumala rajale ja jääbki...Tuigub, tuigub, tuigub, ehk salgab 3 korda – küllap ehk rohkemgi korda, kuid ei loobu lõplikult. Ja see on „kalju peale ehitamine.“ Siit ka Peetruse nimi: KALJU (kr keeles petra).

Inimeste püüdmine pole lihtne. Kalad on juba osavad küllalt, kuidas vältida võrke – Peetrus kogeb seda, aga ka seda, kuidas nad ei väldi ühtäkki. Loomad ja Looja on ühe tüve pealt meie keeles. INIMENE ja IME ka. Mismoodi püüda IMEt? Mismoodi TUULT väljalt? Ainult ÜHEL moel – teha kaks üheks, teha mitu üheks, teha katkine terveks. Armastus aitab, see päris armastus, kus on tarvis vaid ÜHT. Muu tuleb jätta, et saada KÕIK ehk ÜKSAINUS.

Jutlus lisatud: 01.07.2013

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
K├╝lalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee