JUMAL ON ARMASTUS

Jutlus Juuru Mihkli kirikus pühapäeval 25.08.2013

 

Lk 10:25-37

 

Jarkko Willman, Pori Teljä kogudus 

 

Teed Jeruusalemmast Jeerikosse võime tänagi lähedalt leida.  See tee kulgeb siin Juuruski ja ka Soomes, Poris. See tee kulgeb kõigist meie linnadest ja küladest läbi, ka meie kogudustest ja kodudest läbi. Röövitud ja vigastatud inimesi leidub tänagi kaugete maade ahervaremetest. Neid leidub tänagi Süüriast, Egiptusest kui ka mõnedest muudest kriisikolletest. Aga neid leidub ka meie tänavatelt.

 

Milliseid röövleid ja ohtusid kohtame täna oma teel? Milliseid haavu ja hoope on meie ligimene saanud ja millises kraavis ta magab? Mitte ainult sõda ja loodusõnnetused, vaid ka töötus, alkoholism, narkootikumid, perede ja kodude purunemine, elu eesmärgi puudumine, üksindus, meele murdumine ja vägivald on haavanud lapsi, noori, täiskasvanuid ja vanureid, keda kohtame oma teel.

 

Oleme me tänapäeval preestri ja leviidi sarnased, kes sulgevad oma kõrvad ja silmad ligimeste hädade suhtes? Läheme kiiresti mööda – mis on meil nende hädadega tegemist? See on nende endi asi. Nende jaoks on ühiskond palganud abistajad ja töötegijad. Tehku need oma tööd. Oleme delegeerinud oma ligimesearmastuse, vastutuse ja südametunnistuse teistele hoida. Meil on kiire  oma koosolekute, harrastuste ja lõbudega. Meie energia kulub oma mugava elu ehitamiseks ja kindlustamiseks.

 

Ja mõnigi nõrkeb ja sureb asjatult abi oodates, kuigi meilt on ehk küsitud vaid ühte pilku, ühte sõna, ühte õnnistussoovi temale, kellel ei ole olnud mitte kedagi. Aga meil ei olnud aega. Kannatav ligimene juhtus liiga sageli kuulma ja nägema, kuidas teised kaugelt mööduvad. Mõnigi jõuab surra, enne kui keegi tema juures peatub.

 

Või oleme nii käitudes lausa röövlite sarnased? Oleme oma sõnade ja tegude või vaikimise ja tegematajätmistega röövinud ja haavanud oma ligimesi? Kasutasime me vaid oma tarbeks neid kingitusi, mis olid ette nähtud jagamiseks koos ligimestega? Oleme me röövinud endale ligimeste jaoks määratud osa? Oli minu aeg ja raha määratud millekski muuks, kui neid kasutati?

 

Ja nii viimsel kohtupäeval ei või keegi meist kaitsta ennast öeldes, mina ei teadnud, mida ma pidin tegema, mina ei teadnud seda, kes on minu ligimesed siin maailmas. Küll me teadsime, küll preester ja leviitki teadsid seda oma sügavas südamepõhjas. Ei või nemadki millegagi ennast kaitsta. Kui me üritame oma heategudega pääseda taevasesse Jeruusalemma, siis tuleb meil järgida Jumala käske täielikult,  meil tuleb täita Tema seadusi tervenisti, meil tuleb aina ja kõikjal armastust üles näidata täielikult, me ei saa teha ühtki kõrvalepõiget, me ei saa teha oma elus ühtegi viga. See on seaduse tee, kui üritame seda mööda kulgeda. Kes jõuab seda teed pidi taevasse pärale? Ei keegi. Apostel Paulus kirjutab: „...iga suu suletaks ja kogu maailm oleks Jumala ees süüalune; seepärast et Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine.“ (Rm 3:19b-20)

 

Nii lukustatakse meist igaühe suu, kui me Jumala ees üritame ennast oma teenetega õigustada. Nii oleme ise omade ja teiste pattudest haavatud ja löödud, jääme teele magama ja sureme ega pääse pärale, kui keegi ei tule meid aitama. Kuid kes siis võib meid aidata ja päästa meie pattudest ja hädadest?  Samaarlane peatus oma eluga riskides, et aidata ja hoida haavatut, kuigi ta oli juutide poolt põlatud segarahva liige, kellel oleks olnud nüüd hea võimalus anda sama mõõduga tagasi ja jätta see teine tee äärde surema. Ta oleks võinud kätte maksta omade ja oma rahva poolt kogetud väärate tegude eest ja olla kannataja suhtes hoolimatu. Kuid tema kohta on öeldud, et ta meel läks haledaks. Ta astus ligi ja andis esmaabi, viis haavatu öömajale ja maksis kõik kulud.

 

Kust leiame täna sellise halastaja samaarlase? Kas on siiski nii, et me olemegi need, kes teelt kõrvale kaldunutena ja eksinutena on rüüstatud. Meid on rüüstanud omad ja teiste patud ning ülekohtused teod. Kuigi meie riided olid veel terved ja paled puhtad, kuid süda võis olla haavatud.  Sel teel, kus me ise oleme üritanud õnne saavutada ja taevast pärida, oleme ometigi jõudnud ummikusse. Ja oma üritamisest väsinutena ei oska ega jaksa me enam. Iseenda päästmises oleme päris abitud, niisama abitud, kui see röövitult ja poolsurnult leitud mees. Me ei saa iseennast aidata. Mis või kes võiks meid päästa patust, kui teised jälle lähevad mööda meist välja tegemata.

 

Ja siis on see üks, kes peatub ja tuleb lähedale. Kes ei kohku meie olukorrast, vaid kummardub meie poole. Kes ravib meie haavu ja seob need kinni. Kes tõstab meid oma ratsu selga ja võtab endaga kaasa. See üks on just selle loo jutustaja Jeesus, kes ise oma sisimas on Halastaja Samaarlane. Ta ei ole selline nagu need teised, kes lähevad mööda. Ta peatub kartmata sedagi, et röövlid ja kaabakad võivad olla veel tedagi varitsemas. Ta peatub ja aitab meid oma eluga riskides. Veel enamgi, ta peatub ja aitab meid oma elu hinnaga, andes selle meie eest Kolgata ristil. Tema ristihaavade hinnaga on meie patuhaavad parandatud. Ta on maksnud täie hinna meie ülalpidamise eest  taevases eluasemes igavesti. Kallid sõbrad, meil on imeline Jeesus, imeline armastus, imeline pääsemine.

 

Täna peatub ta sinugi juures ja küsib hellalt, saab ta sindki aidata, saab ta sindki päästa, saab ta ravida sinu sügavaimaidki haavu ja vastu võtta rännukaaslaseks. Saad talle vaikselt vastata, võid, Jeesus, ja paluda teda sind tõsta, kanda ja viia pärale.

 

Nii võib Juuru kirikki olla see vigastatute võõrastemaja, kuhu selle elu haavatuid tuuakse, kus neid ravitakse ja tohterdatakse nende andidega, mille hinna on Issand Jeesus ise juba kinni maksnud. Ja nii tänagi meid ravitakse ja toidetakse Issanda armulaual, kus meie Issand ise kummardub vaevatute poole ja annab meile süüa ja juua andeksandmiseks ja päästmiseks, kui ta oma ihu ja verd meile pakub. Ja nii meid saadetakse siit Juuru kirikust lähedale ja kaugele, ka Soome ja Porisse ja maailma ääreni, armastama selle armastusega, millega Jumal ennekõike on meid armastanud. Meidki kutsutakse ligimeste haavade juurde. Meiegi saame kanda neid võõrastemajadesse Jeesusega kohtuma. Ja kui anname neile midagi vajalikku nende ülalpidamise tarbeks, siis meie Issand lubab selle küll taastulemisel meile tagasi anda.

Jutlus lisatud: 01.09.2013

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee