JUMAL ON ARMASTUS

Mihklipäeva jutlus

 

Jutlus Juuru Mihkli koguduse 775. aastapäeva jumalateenistusel Juuru kirikus 29. septembril 2013 AD.

 

Tee templisse

 

1.Moosese 28:10-17

 

Ligi 30 aastat tagasi valmis tuntud Gruusia režissööril Thengiz Abuladzel film „Patukahetsus,“ mis tollal meie juba pisut vabamaks muutunud ühiskonnas väga suurt vastukaja tekitas. Seal kõneldi ausalt ja ilustamata isikukultusest ja teistest sellega kaasnevatest kuritegudest nõukogude ühiskonnas.

 

Too muidu süngevõitu film lõpeb aga ootamatult positiivse püändiga. Vanem naine läheb mööda teed ja küsib teeäärse maja elanikult: „Kas see tee viib kirikusse?“ Saanud vastuse, et ei vii, teeb naine järelduse: „Mis mõte on teel, kui see ei vii kirikusse?“

 

Ma ei tea, kas ja kui palju me oma elus üldse sedamoodi mõelnud oleme. Täna ühe auväärses eas koguduse aastapäeval olles me võiksime seda siiski üheskoos teha ning küsida endalt: „Kas mina käin sellel teel, mis viib kirikusse? Mis mõte on üldse minu eluteel, kui see ei vii mind templisse?“

 

Kui Eestimaal ringi liikuda, siis ikka ja jälle tuleb metsa või majade tagant nähtavale mõni kirikutorn. Paljud omal ajal asulatesse viivad maanteed ehitati nimme suunaga kiriku peale. Kirikukornid on saanud nii ränduritele maamärgiks, samamoodi nagu mereäärsete kirikute tornid on olnud ja mõned veel praegugi meremärgid ning lausa tuletornid.

 

Oma kirikute sihvakaid torne kui ülespoole näitavaid näppe võime aga pidada ka taevamärkideks, mis ütleks nagu igale möödujale: „Vaata üles, tõsta kasvõi hetkeks oma silmad taeva poole!“ Ning kiriku torni viivat kitsast treppi, kus liikumine on vahel üpris vaevaline, on ikka võrreldud taevatrepiga, kuhu samuti ei vii sirget ja siledat asfaltteed.

 

Olen paljude Eestimaa kirikute tornides käinud ja tean, kui vaevaline ettevõtmine see teinekord on. Vaid korra, mõni aasta tagasi Lõuna-Hispaanias Andaluusia pealinnas Sevillas käies sattusin teistsugusesse kirikutorni, kus kitsa trepi asemel viis ülesse mugav ja sugugi mitte nii väsitav kaldtee. Tegemist on 15.sajandil islami mošeest ümber ehitatud ja täna maailma üheks suuremaks gooti katedraaliks peetava kiriku kellatorniga, mis moslemitest mauride valitsemise ajal oli selle suursuguse hoone minaretiks. Tollane valitseja lasknud trepi asemel teha torni kaldtee, et ta saaks oma hobuse seljas selle tippu ratsutada.

 

Ühest redelist või trepist, mille ots on maas ja tipp ulatub taevasse, jutustab ka tänane Vana Testamendi tekst. Jaakob, kes on mitte ainult teeline, vaid põgenik oma venna viha ja kättemaksu eest, näeb öösel und, mis muudab tema elu põhjalikult. Ta oli petnud oma vanemalt vennalt Eesavilt tollele kuuluva esmasünniõiguse, mis selleaegses ühiskonnakorralduses tähendas palju rohkem, kui me täna arvata oskamegi. Jaakob oli lahkunud oma isakodust Beer-Sebast ja minemas Haaranisse, kus oli elanud ja kuhu oli maetud tema vanaisa Aabraham. Tee sinna oli aga pikk, linnulennult seitse ja poolsada kilomeetrit, teed mööda veelgi pikem.

 

Keegi on öeldud, et maa ilma taevata muutub meie jaoks varem või hiljem põrguks. Oma vanalt ja pimedalt isalt Iisakilt saadud õnnistus näis nüüd Jaakobile muutuvat hoopis needuseks. Jaakobi olukorra tegi raskemaks veel see, et ta ei põgenenud mitte ainult oma venna, vaid ka iseenda ja Jumala eest.

 

Iga kord, kui me oma elus kurja teeme ja oma venna vastu tahtlikult eksime, kuid seda ei kahetse, me alateadlikut põgeneme Jumala eest, sest me ei taha, et meile meie eksimust meelde tuletatakse. Nii elades meie tee ei vii meid templisse.

 

Iga kord, kui me jätame võimaliku hea oma vennale tegemata, oleme taas põgenikud Jumala eest, kes suurel kohtupäeval ei tunnegi meid. Ka sellisena läheb meie tee templist mööda.

 

Iga kord, kui me oma koguduse jumalateenistusele ilma mõjuva põhjuseta tulemata ning liikmeannetuse kas hooletusest või ükskõiksusest tasumata jätame, põgeneme samuti tulutult Jumala eest. Tema saab meid kätte samamoodi, nagu kord Jaakobi tema põgeniku teekonnal.

 

Sellises olukorras, kus pime ei olnud mitte ainult idamaine öö, vaid ka Jaakobi enda tulevik, näidatakse talle unes treppi või kallakteed ning Jumala ingleid sellel alla ja üles liikuvat. Too pilt taevaredelist on üks ilusamaid Vana Testamendi sümboleid, millel on ka meie jaoks mitu tähendust.

 

1. Selle alumine ots ulatub maani, sinna välja, kus Jaakob oli üksi oma hirmu ja kartusega ning teine ots ulatub taeva väravani. Kui inimlikult võivad kõik meie teed tumedad ja tundmatud olla ning lõppeda vaid tupikuga, siis tee taevasse on iga patuse ja isegi Jaakobi taolise petise jaoks ometi avatud.

 

2. Seda treppi või kaldteed mööda liiguvad üles ja alla inglid kui Jumala saadikud. Nad ei too ainult Jumala juurest sõnumit meieni, vaid viivad meie sõnumi, meie palved ka maa pealt taevasse.

 

Jaakobi unenäos ei ole tegemist Paabeli torniga, mis algas küll maa pealt, kuid ei jõudnud taevani. Pigem eelkuvandiga sellest võrdpildist, mis algas jõuluööl Petlemmas, kus Jumal tuli oma Pojas maa peale selleks, et inimene võiks pääseda taevasse.

 

Võib-olla tekib meil küsimus, miks Jumal tõotab armu ühele patusele mehele, kes saab hiljem nimeks Iisrael ehk Jumalaga võitleja? Aga sellepärast, et ta oli andnud tõotuse nii Jaakobi vanaisale Aabrahamile kui ka isale Iisakile. Tänane lugu ütleb, et Jumal ei tühista oma tõotust veel meie patususe pärast. Jumala tõotus on alati suurem, kui meie patt. Seetõttu ütleb Jumal tema eest põgenevale Jaakobile täpselt sedasama, mida ta oli tõotanud tema esivanematele: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.“ Lisaks sellele tõotab Jumal Jaakobile palju järeltulijaid, kelle soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad ning isiklikku kaitset ja hoidmist tema põgenikuteekonnal.

 

Unest ärgates pühitseb Jaakob padjaks olnud peaaluse kivi altariks ja paneb sellele paigale nimeks Beth-El ehk Jumala maja. Sealt peale muutus Jaakobi põgenemine Jumala eest palverännakuks Jumala poole.

 

Kui Sinu elutee, hea kirikuline, ei vii veel templisse, siis meenuta seda, et mitte ainult kaks sugupõlve, nagu oli Jaakobil, vaid juba üle 30 inimpõlve on siin Juurus meie esivanematele pärandatud tõotus, mida Jumal ei ole veel tühistanud: „Ma olen sinuga kõikjal, kuhu sa lähed ega jäta sind maha!“ Me ei pea enam põgenema ei Jumala, oma venna ega iseendagi eest, sest taevatee, kus Jumala inglid liiguvad üles ja alla, on avatud ka täna ja isegi meile.

 

Aga me ei saa seda treppi mööda ise üles ronima hakata, nii nagu me võime minna oma kodukiriku torni, et sealt imetleda Jumala loomingut. Jeesus, kes on tee, tõde ja elu, on tõotanud võtta iga taevatrepist üles mineja oma sülle ning kanda meid taevasele kodumaale.

 

Aamen

Mihkel Kukk,

koguduse hooldajaõpetaja

Jutlus lisatud: 26.11.2013

Esileht
Kirik
Kogudus
Kihelkond
Teated
Jutlused
Pildid
Koguduse Leht
Viited
Külalisteraamat
Kontakt
pilt
EELK Juuru Mihkli kogudus - juurueelk.ee